Tänavuse teaduspreemia saanud Heidi-Ingrid Maaroosi sõnul päästis just paari aastakümne tagune otsus perearstisüsteemile üle minna Eesti meditsiini.
Maaroos: perearstisüsteemile üleminek oli õige otsus
9. veebruar 2012, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete Eesti perearstisüsteemi üks loojatest. Mis hinnangu te praegusele süsteemile annate?
Ma arvan, et see tuli päris hästi välja. Sellest on nüüd juba 20 aastat möödas. Esimesed 10 aastat kulus selleks, et koolitada välja piisav arv perearste, järgmised kümme aastat on rohkem seadusandlusega tegeletud ja süsteem on paika loksunud. Aga muidugi, iga asi vajab arendamist ja töö käigus tulevad välja need kohad, mida on vaja parandada. Aga ma arvan, et see üldine tendents ja suund on õige olnud.
Kas perearstisüsteemi ei ole vaja teie hinnangul välja vahetada?
Ei, absoluutselt mitte. Tänu sellele, et kunagi 20 aastat tagasi see mõte tekkis ja asi hakkas arenema, on tegelikult tervishoid päästetud. Muidu oleks meil ikka väga suured raskused.
Mis teile endale praeguse süsteemi puhul meeldib ja mida muudaksite?
Mulle meeldib, et perearst on oma koha leidnud, et temaga arvestatakse, et teda tunnustatakse. Näiteks presidendi vastuvõtt parimatele perearstidele. Et ta on muutunud väärikaks ja ennast austavaks ja ka patsiendid on rahul. See on see, mis pakub rahuldust. Ka see, et viimastel aastatel on üldsuse antavas infos rohkem positiivset kui negatiivset.
Muidugi, eks siin on ka oma probleemid. Juba 2000ndate keskel hakkas ilmnema, et meie noored perearstid ei saanud kohe Eestis nimistuid ja neil tekkis vajadus otsida endale töökoht mujal. Kas see on nüüd halb või hea, ka siin on omad head küljed. Näiteks meile tuli Tartu Ülikooli tööle arst, kes oli viis aastat Rootsis tööl ja tal on uus kogemuste ja teadmiste pagas anda edasi üliõpilastele.
Kas riik peaks noori arste Eestis kinni hoidma?
Ma arvan, et see ei tööta. Olen sellest ajast, kus meid määrati kohtadele ja me ei saanud pakutud kohtadest ära öelda. Inimesed leidsid siiski võimalusi sellest välja tulla. Selline sunnismaisus ei ole kunagi lahendus, lahendused peavad olema demokraatlikud.
Mis meelitaks eesti arste kodumaale tagasi?
Meelitaks kindlasti see, kui arstid tunnetavad, et neid vajatakse ja ka lugu peetakse. Olen märganud, et kui ilmub mõni negatiivse alatooniga lugu, siis kõik on väga puudutatud sellest, kuigi neist ei räägiti. See kogu arstkonnale kanduv negatiivne maine mõjutab seda, miks ei tahete siin töötada. Ma arvan, et see paraneb arstid hea töö kaudu. Aga Eestis on vapustavalt head spetsialistid, hästi oma eriala tundvad. Need inimesed, kes on mujalt tagasi tulnud, oskavad rohkem hinnata, seda, mis meil on. Ka patsientidena. Kui ka patsiendid saavad rohkem maailma näha, siis nad muudavad oma arvamust Eesti suhtes. Me ei pea patsiente ega arst tegema sunnimaiseks, vaid tuleb asju avarama pilguga vaadata.
Mida te ise oma töös olulisimaks peate?
Minu tööelu on olnud väga pikk, 40 aastat ülikoolis. Sinna sisse on mahtunud igasuguseid asju. Alustasin gastriidiuuringutega, siis tuli Helicobacter, mis avastati 1982. aastal. Uue avastusega seoses avanes võimalus teha põnevaid uusi uurimustöid. Kui tekkis perearstisüsteem, siis seal olid oma probleemid, mida peab teaduslike meetoditega lahendama. Need on sagedased haigusseisundid, mida perearst peaaegu iga päev näeb, hakkasime just nendega tegelema.
On raske öelda, mis on olulisem. Oluline on see, et tegevus on olnud järjepidev. On olnud head kolleegid, kes on kaasa tulnud, olnud võimekad ja edukad. Nad ise on arenenud uueks koolkonnaks, nende seas on teadlasi, perearste, õppejõude. Minu õpilane on juba meditsiiniprofessor . Ma leian, et see on kõige olulisem, mitte üks või teine teema.