Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Korraks töövõimetu – igaveseks töövõimetu?

Töövõimetute kasvava hulga taga on sageli inimeste kohanematus 20 aastat tagasi alanud muutustega, tõdesid justkui ühest suust nii töövõimetusprotsenti määrav ekspertarst kui ka töövõimetute inimestega iga päev tegelev perearst.


«Üleminekuperioodil kadus nõrgematel pind jalge alt ära ja paljude jaoks pole üleminekuaeg siiani lõppenud,» ütles ekspertarst, pensionil psühhiaater Evi-Marie Nurk.

«Minu nimistus on enamik kesk- ja vanemaealised inimesed ning nende põhilised probleemid on kolhoosi-sovhoosi ajal raske füüsilise tööga ära tapetud luud-liikmed,» üldistas Räpina perearst Anne Kald­oja. «Nüüd on käes aeg, kus loodus ei jaksa enam kompenseerida varem tehtud kurja ja ülejõu töötamist.»

Ka on Kaldoja sõnul probleemiks töötus, vähene majanduslik kindlustatus ja sellest tulenev ebakindlus. «Samuti ei ole minu patsiendid suutnud kohaneda tööturul valitseva olukorraga ja on mindud kergemat teed – paljud elavad toimetulekutoetustest,» rääkis ta.

2012. aastal saab töövõimetuspensioni üle 90 000 inimese, neist suurem osa on vähemalt 45-aastased. Töövõimetuse põhjustanud haiguste loetelus on kindlalt esikohal just raskele füüsilisele tööle viitavad lihasluukonna ja sidekoe haigused. Kohanematusele muutustega – ammuste ja ka masuaegsetega – viitab psüühika- ja käitumishäirete tõttu töövõimetuse saajate hulga kiire kasv.

«Näiteks väljakujunenud alkoholismi puhul kaasnevad psüühikahäiretega ka füüsilised tõved – maksa-, neeru-, südamekahjustused,» tõi Nurk esile lisanüansi.

Kaldoja tõdes, et need, kellele on juba töövõimetus vormistatud, hoiavad sellest kümne küünega kinni. Töövõimetuspensioni ei määrata küll korraga vanaduspensionini välja, kuid statistika näitab, et vähemalt 95 protsenti taotleb ja saab töövõimetuspensioni üha uuesti ja uuesti. Kas aasta-kahe või kuni viie aasta kaupa.

Nurk selgitas, et kõige tavalisem on määrata töövõimetus esimesel korral vaid aastaks. Aastaga jõuab inimene tema sõnul teha terviseuuringud, end ravida, hinge tõmmata ning siis juba tervemana ja tervisele sobivale tööle naasta.

Näiteks töötuks jäänud inimesele, kellel löövad korraga välja varem ravimata jäänud haigused ja olukord tekitab ka tõsiseid psüühilisi probleeme, olekski ideaalne lahendus saada aastaks töövõimetuspension. Viimane on ka vähemalt poole suurem kui töötu abiraha.

Tegelik elu näitab, et aasta pärast tuleb enamik – mullu juba üle 7000 värske töövõimetuspensioni saaja – uue taotlusega tagasi. Vaid kümmekonnale neist teatavad ekspertarstid, et nad on jälle töövõimelised.

Riigikontrolli paari aasta tagune uuring näitas, et töövõimetuspensionäridest üle kolmandiku saab ka töist tulu, aga enamiku jaoks on pension ikkagi ainuke püsiv sissetulek.

Kaks aastat tagasi haigestus ootamatult Põlvamaal elav 40-aastane Rimma. «Käed ütlesid üles, käisin mitu kuud arstide vahet uuringutel ja taastusravil, olin pikalt haiguslehel, aga miski ei aidanud,» kirjeldas toona pagaritöökojas kaupa väljastanud, seega füüsilist tööd teinud naine.

Rimmale on nüüd määratud 50-protsendiline töövõimetus, mille hüvituseks ta saab 134 eurot kuus. Keskmine töövõimetuspension on veidi suurem – 184 eurot. Ta käib taastusravis, võtab valuvaigisteid ja on üritanud ka tööle minna.

«Käisin nädal aega koristajana tööl, aga käsi ei pidanud vastu ja jäin uuesti koju,» kirjeldas ta. Õpitud eriala, ehituse siseviimistleja, ei tule kõne allagi ja leida maal sellist tööd, mis füüsilist tervist ei nõua, on pea võimatu.

«Loodan ikka, et saan terveks – olen alati püüdnud ise hakkama saada,» lausus Rimma. «Ma ei kujuta ettegi, kuidas toime tuleksin, kui mul tööl käivat meest kõrval poleks – kaks last tahavad veel koolitamist,» lisas viie lapse ema.

Nurga sõnul on töövõimetuspensionäride hulka kasvatanud ka pered, kus ühte töövõimetut, võimalik, et lapseeast puudega pereliiget on siiani riigi toeta üleval pidada suudetud.

«Nüüd, kui elu on nii palju kallimaks läinud ja kõigile ei jagu tööd, on perel raha juurde vaja ning töövõimetuspension annab selleks võimaluse,» rääkis ta. «Kui varem oli probleem, et vaimuhaigete «gruppi» pikendama ei tuldud, siis nüüd on elu nii karm, et sellest võimalusest enam ei loobuta.»

Ekspertarst näeb ka seda, et inimestel, kes pole julgenud töökaotuse hirmus aastaid haiguslehele jääda, on haigused krooniliseks muutunud ja nad on invaliidistunud. «Lisaks on kasvanud naiste pensioniiga,» nimetas Nurk veel.

Praeguse korra järgi määratakse töövõimetuse protsent ja vastav pension eelkõige tervisehädast ja selle raskusest lähtudes, mõningal juhul arvestatakse ka haridust ja varasemat töökogemust.
Vastupidiselt laialt levinud väärarusaamale võetakse väheste terviseprobleemide korral inimese võimalusi tööturul ise toime tulla töövõimetuspensioni määramisel arvesse.

«Olen tähele pannud, et pensioniameti töötajad või ka sotsiaaltöötajad soovitavad inimestele lahkelt taotleda suuremat töövõimetuskao protsenti ja ka suuremat puuet,» rääkis Kaldoja. «Vahel tuleb ka üllatusena, et mõni patsient on teinud taotluse töövõimetuse saamiseks.»

Pihtla valla perearsti Mari Sootsi sõnul on nad vahel koos sotsiaaltöötajaga üritanud lasta mõnele alkoholilembesele töövõimetust määrata, et viimasel oleks ravikindlustus. «Tihti on nad üksikud vanemad mehed, kellel pole peret ja kes elavad üksildases kohas, kust nad ei tule ei arsti juurde ega oleks kerge ka tööle käia,» lisas ta.

Uuringukeskuse Praxis analüütik Vootele Veldre ei näe põhjust süüdistada inimesi, kui nad riigi loodud võimalust kasutavad, ega ka arste, et need inimesi sealjuures aitavad.

Eesti töövõimetuspensioni puhul on tegu sümbioosiga asendussissetulekust ja kompensatsioonist mingi tervisehäire eest. «Poliitikute-ametnike käsitluses kiputakse seda nimetama asendussissetulekuks, aga kuna seda määrates ei arvestata inimese tegelikke sissetulekuid, siis ei vasta see hästi klassikalisele asendussissetuleku printsiibile,» selgitas Veldre.

«Hüvitisele annab meil õiguse inimese terviseseisund. Hüvitist nimetatakse küll töövõimetuspensioniks, kuid vaatamata praegusele sildile, on see arvestatav side nõukaaegse invaliidsustoetusega,» ütles Veldre. «Töövõimetuspensioni asemel oleks täpsem nimetada praegust hüvitist pigem tervisekaohüvitiseks.»

Mõni nädal tagasi andis valitsus sotsiaalminister Hanno Pevkurile nõusoleku hakata välja töötama uut töövõimetus- ja laiemalt sotsiaalhüvitiste süsteemi. Eesmärk on jõuda süsteemini, mis aitaks võimalikult paljudel tervise tõttu tööturult välja langenutel tagasi tööle minna.

«Näiteks Hollandis ja Rootsis on kombeks, et olulise tervisehäire tekkides rakenduvad tervishoiuteenuste kõrval tööalase rehabilitatsiooni meetmed,» rääkis Veldre. «Eestis sellised lahendused puuduvad – riik on valmis maksma inimesele küll raha, kuid see, kuidas tervisehäirega inimene oma senisel töökohal või tööturul hakkama saab, sõltub juba inimese enda tublidusest, vahel ka tragi tööandja toest.»

Administratiivselt on praegune töövõimetussüsteem Veldre sõnul pigem lihtne ja mugav, hüvitist saab määrata vaid näpuga seadustes-määrustes järge ajades. «Iseküsimus on aga, kui inimesesõbralik on lõpptulemus,» rääkis ta.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
apteeker ANNAB NÕU
Sponsoreeritud artiklid
SOMNAMBULISMIST
MAGUSTOIT KAALULANGETAJATELE
EBOLA-VIIRUS
    Viimased uudised
    KASULIK TEAVE
    Laste hammaste tervisAlkohol ja tervisUimastid ja nende mõjuNoorte vaimne tervisHIV
    Nõuanded
    Liikumine
    Haigused
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Tarbija24
    Naine
    Top lood
    Top kommentaarid