Päikeseprillid – hädavajalikud, praktilised ja ilusad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päikeseprillid.
Päikeseprillid. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Enamik meist peab päikeseprillide ostmisel silmas kaht asja: nende ilusat väljanägemist ja hinda. Asjatundjaga rääkides aga selgub, et päikeseprille tuleb eelkõige valida vajadusest lähtuvalt, ilust ja hinnast märgatavalt olulisem on prillide praktiline väärtus.


Prillipoe Eagle Vision optometrist Jaanika Kriisk selgitab, miks tasub päikeseprillide soetamisse samavõrd tõsiselt suhtuda kui tavaprillide ostmisse ning mida see kandjale õigupoolest annab. Kvaliteetsed päikeseprillid on investeering, see pole saladus, kuid see tasub end silmade tervise nimel kindlasti ära.

Esimene põhjus, mis Jaanika Kriiski sõnul kvaliteetprillide eelistamise kasuks räägib, on klaasimoonutuste puudumine, mis on eriti oluline autoroolis olevatele inimestele, aga ka jalgsi liiklejatele.

«Paraku on enamik meist lausa iga päev autoroolis ning ainuvõimalik kvaliteetne klaas on sel juhul polaroid, mis võtab horisontaalpinnalt ära kõik peegeldused ja loob juhile selge pildi teel toimuvast. Kes kordki on selliseid prille autojuhtimisel kasutanud, teab väga hästi, kui suur vahe neil tavaliste päikeseprillidega võrreldes on. Lumi, ere päike, vihmamärjal asfaldil peegelduvad valgusvihud – need on juhile, õigemini tema silmadele suureks koormuseks ja väga häirivad tegurid ning see võib tekitada lausa liiklusohtlikke olukordi,» toob spetsialist näite selle kohta, et ka meie kliimas, kus ei ole küll 365 päeva päikeseküllust, on päikeseprillid vajalikud igal aastaajal.

Jalakäija peab Kriiski sõnul eelkõige mõtlema sellele, et tal oleks hea käia – et näeks hästi oma lähiümbrust ja jalgade ette ning samade prillidega saaks hakkama ka autoroolis. «Sellisel juhul on ilmselt parim valik prillid, mille klaasid on ülevalt tumedamad ja alt heledamad.»

Vähem oluline pole Kriiski sõnul ohutus: «Plastklaas on üldtunnustatud kui ohutu klaas, lisaks on plastklaas klaasist kergem ning halvemal juhul saavad prillid maha kukkudes mõned kriimud, kuid ei purune.»

Investeering silmade tervisesse

Hinnast rääkides toob Kriisk võrdluse, et tehnikat, jalanõusid ja riideid valides pöörame kõhklemata tähelepanu kvaliteedile ega hooli sageli hinnast. Samasugust suhtumist väärivad ka meie silmad, mille üheks abiliseks on prillid – kas siis nägemisteravuse parandamiseks või kaitseks ultraviolettkiirte ja muude nägemisteravust mõjutavate tegurite eest.

«Kuid nii nagu pole olemas universaalseid riided või jalanõusid, mida kõikjal kasutada, sest soetame need ikka vajaduse järgi, pole olemas ka universaalseid prille, need tuleb soetada ikka vajaduse järgi. Eelkõige sõltub sellest, millega me tegeleme – kas oleme jalakäijad, viibime tihti autoroolis või tegeleme spordiga. Spordialade puhul sõltub prillivalik omakorda sellest, millise spordialaga on tegu, mis on selle spetsiifika,» ütleb Kriisk.

«On suur vahe, millega inimene tegeleb: sõidab jalgrattaga, mängib golfi, surfab või mängib tennist – kõigi nende alade jaoks on välja töötatud erinevad filterklaasid, et tagada maksimaalne mugavus ja praktilisus. Pole olemas «kõige paremaid ja universaalsemaid prille», küll aga saab valida kõige paremad prillid vajaduse järgi – prillivalik algabki vajadusest: mille jaoks?»

See tähendab, et kui inimesel on erinevaid hobisid, ta on nii autoroolis kui ka jalakäija, kannab prille nii kontorikostüümi kui ka pidulike riiete juures, peaks tal olema mitu paari päikeseprille.

Seda, et kvaliteetsed päikeseprillid on suhteliselt kallid, optometrist ei eita, kuid rõhutab, et hobid on alati kallid ning head päikeseprillid kuuluvad hobiga seotud kulutuste sisse, kuid on möödapääsmatud ka silmade tervist silmas pidades.

Neile, kes pööravad päikeseprillide ostmisel peamist tähelepanu prillide stiilsusele, imagoloogilisele efektile ja teatud moebrändidele, teadku, et parimates prillipoodides on valik tohutu, kuid samas on tagatud ülim kvaliteet ja asjatundlik nõustamine.

Tumedad või heledad klaasid?

Korrigeerivaid prille kandvad täiskasvanud (ainult lapsed kannavad raviprille), kes on endale soetanud valguse muutumisele reageerivad klaasid, on endale Kriiski sõnul soetanud n-ö kaks ühes prillid. Need on väga praktilised, sest kandja on kaitstud päikese eest, kaotamata seejuures nägemisteravust, mis on oluline igas olukorras.

Küsimusele prilliklaaside tumeduse kohta ütleb Kriisk, et kõige suurem lubatud tumedusaste päikeseprillidele on 75 protsenti. «Tihti arvatakse, et mida tumedam klaas, seda tugevam kaitse UV-kiirte eest. Tegelikult läheb tumedate prillide puhul pupill väga suureks ning me ei kaitse mitte oma silma, vaid maksimaalselt avatud pupilli kaudu satub sinna hoopis rohkem valgust sisse, kuigi klaasi tumedusaste on suur. Heleda klaasi puhul läheb pupill väikeseks ja see kaitseb silmapõhja UV-kiirguse eest tunduvalt paremini.»

Selgub, et ka kvaliteetprillidel võib olla tumedusprotsent kõigest 25 protsenti, kuid sellest piisab täiesti, sest asjatundja sõnul ei ole meil hommikust õhtuni intensiivset ja eredat päikesevalgust nagu lõunamaades.

«Leidub inimesi, kes ei talu tumedaid prille ja neil hakkab paha, samuti on meil palju pilvealust päikest, mille eest tuleb end kaitsta. Heledama klaasiga prillid on meie kliimas ideaalsed,» ütleb Kriisk ja lisab, et õnneks on klaasitoonide valik suur: hallid, pruunid, violetsed, rohekad, kollased, peegelklaasid – igaüks peab ise selgusele jõudma, mis tema jaoks on kõige parem.

Prillide n-ö istumine ninal on Kriiski sõnul samuti väga oluline, sest pikaajalisel kandmisel võivad valed prillid mitte ainult olla kandjale ebamugavad, vaid tekitada suisa peavalu. Õigete prillide valikul on suur abi asjatundlikust müüjast, kes aitab sobivad prillid välja valida.

Ka lapsed vajavad päikeseprille

Päikeseprillide kandmine lastel on Jaanika Kriiski sõnul elementaarne, kui väga väikesed välja jätta. Ta lisab, et mudilastega on juba lihtsam, sest kui vanemad kannavad prille, tahavad lapsed oma vanemaid jäljendada. See ongi õige aeg tekitada neis harjumus kanda päikeseprille.

«Päikeseprillide kandmine pole eputamine, vaid hooliv suhtumine oma silmadesse, prillid pole moe- ega iluese, vaid tarbeese, millel aga ei pea puuduma elegants. Inimene peab asjade puhul, mida ta kannab, silmas kaht aspekti – mugavust ja ilu – ning kvaliteetsete päikeseprillide puhul on need alati olemas.»

Kui räägitakse arvutikaitseprillidest, mida Kriiski sõnul viimasel ajal üsna tihti küsitakse, on tema sõnul silmadele parim kaitse arvuti tagant lahkumine, sest selliste kaitseomadustega klaase pole tegelikult olemas. Kuvari ees töötavatel inimestel tuleb oma silmade tervishoidu silmas pidades järgida reguleeritud töörežiimi ja silmalihaste harjutuste tegemist pauside ajal. Kui teha päev läbi istuvat tööd, on lisaks silmadele pinges kogu keha ning õlavöötme pinge mõjutab otseselt ka meie silmanägemist.

Prillid vajavad hoolt

Prillide hoolduse puhul ei ole Jaanika Kriiski sõnul vahet, kas tegu on tava- või päikeseprillidega – hoolas tuleb olla ühtemoodi. Prillid pannakse ette ja võetakse eest alati kahe käega, samuti tuleb prille niiskelt puhastada ja ka pesta (seejärel kuivatada) iga päev.

Päikeseprille igal hommikul pesta pole vaja, kuid sarnaselt tavaprillidega tuleb ka neid hooldada ja hoida spetsiaalselt neile mõeldud karbis, mis kvaliteetprillide puhul alati ostuga kaasneb. Tavaprillide pesemiseks sobib ka tavaline seep või nõudepesuvahend, kui spetsiaalseid hooldusvahendeid pole käepärast.

Prillipesuks ei sobi vedelseebid, millele on lisatud niisutavat kreemi ja pesuvahendid, millele on lisatud tsitruseliste ühendeid (sidrun ja apelsin), sest need kahjustavad peegeldusvastaseid pindu. Antistaatilised lapid on puhastamiseks parimad, kuid lappe tuleb samuti aeg-ajalt pesta tavalise seebi või pesuvahendiga pesumasinas, aga ilma pesuloputusvahendita.

Hoolimatu on kasutada päikeseprille kui «peavõru», sest see rikub prillid ära: venitab raamid välja ning klaasidesse võivad tekkida mõrad.


Artikkel ilmus Postimehe erilehes Suvi 2012.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles