Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Puudepaberist ei taheta loobuda

SOTSIAALNE ÄRIPROJEKT. Liiga kergekäeliselt vormistatakse praegu Eestis puuet ja seda kasutatakse häbitult ära, ütleb rehabilitatsiooniasutuste liidu juht.

Äsja loodud Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidu juht Ahti Kallaste ütleb, et rehabilitatsiooniteenust on viimastel aastatel saanud hulk inimesi, kel tegelikult ei pruugi puuet üldse ollagi. Tõelised abivajajad võivad aga niimoodi rehabilitatsioonist ilma jääda.

Eesti riik on andnud suure lubaduse, et nüüdseks juba rohkem kui 100 000 puudega inimest peaksid kõik saama rehabilitatsiooniteenust. Mida näitab tegelik olukord? Kui palju on suudetud inimest rehabilitatsiooniga iseseisvamaks muuta?

Nii ja naa. Ütleme ausalt, kohati on puudeteema muutunud Eestis äriprojektiks. Me näeme siin inimesi, kes tõeliselt vajavad abi, ja nende hooldajaid, kes 24 tundi ööpäevas nende eest hoolitsevad. Aga on ka teised, kelle puhul näeme, et tegelikult puuet polegi.

Teil on endal üks esimesi rehabilitatsiooniga tegelemist alustanud ettevõtteid, Adeli Eesti. Kas teie juurde pöördub ka neid, kellel nagu polegi puuet? Mis te siis teinud olete?

Mis me ikka teeme – kui tal on puue vormistatud, siis pole meil midagi vaidlustada. Tal on õigus rehabilitatsiooni saada.

Siis peaks süsteemi kõvasti raha juurde pumpama – senise viie miljoni euro asemel aastas mitu korda rohkem.

Eestis pole praegu ühtegi valdkonda, kus julgetaks öelda, et raha on üle. Idee poolest vajaks seegi valdkond raha juurde. Alustame sellest, et teenusehinnad kehtivad aastast 2008. Neljaks aastaks on selle valdkonna töötajate palgad külmutatud, sest teenusehinda ei suudeta ümber arvutada.

Järgmine asi, mis tuleb korrigeerida, on kogu puudega inimeste ja nende hooldajate kogum. Olen iseenda pealt näite toonud: mina maadlen juba kümme aastat kõrge vererõhuga. Võiksin rahulikult endale puude vormistada, iseenda makstud maksude eest lasta end lõõgastada. Ja vormistada abikaasa, kes juhib siinsamas rehabilitatsioonikeskust, puudega inimese hooldajaks.

Täiesti legaalne võimalus?

Võin ju öelda, et mul kaob aeg-ajalt pilt vererõhu pärast ära. Tegelikult mul pole vaja puuet ja piisab sellest, et võtan hommikul rohu sisse ja olen päev läbi võimeline töötama. Küsimus on selles, kuidas puude saamise kerget võimalust praegu ära kasutatakse.

Puudele lisandub enamasti ka töövõimetuse teema ja kokku annavad need juba rohkem raha. See on muutunud lisasotsiaaltoetuseks.

See on muutunud osale inimestele sotsiaalseks äriprojektiks.

Samas ei pääse rehabilitatsiooni ligi need, kes seda kiiresti vajavad.

Just. Väga oluline on värske trauma või näiteks insuldi järgne taastamine. On küll taastusravi, aga sellele lisandub ka rehabilitatsioonivajadus. Selles olukorras tuleb väga kiiresti reageerida.

Ja kui kohe ei saa, sest on pikad järjekorrad ning seal ees need, kes ei vajagi hädasti rehabilitatsiooni, siis võib tõelise hädalise jaoks olla hilja?

Siis on oht, et ta jääb väga pikalt, isegi igaveseks puudega ja rehabilitatsiooni vajavate inimeste süsteemi. Mida kiiremini ta abi saab, seda kiiremini astub endisesse ellu tagasi.

Süsteem on üles ehitatud nii, et rehabilitatsiooni saab eelkõige see, kes on ise väga aktiivne, kes suudab asja ajada ning koha leida.

Täpselt nii, aga kas ta suudab?


Kas on olnud ka selliseid, kelle puhul näete, et tulemus on nii hea, et tal võib-olla pole enam mõtet siia tulla?

Ka selliseid on olnud. Nad ise on jõudnud arusaamisele, et pole vaja enam käia. Pigem on aga suundumus, et paljud ei soovi süsteemist väljuda. Süsteem toidab päris hästi ja sellest ei taheta väljuda. Kui sa peaksid aitama inimese ellu tagasi, siis nende motivatsioon on pigem vastupidine. Puue on lisaväärtus ja lisatulu.

Ehk alustada tuleb sellest, et...

Et teha selgeks, mis on puue ja mis ei ole puue, ning mida teha nendega, kellele on määratud puue, kuigi ta ei ole puudega. See on kõige raskem ülesanne, teha see kogum korda.

Puuet määrab meil sotsiaalkindlustusamet.

Jah. Komisjon otsustab, kas on puue või pole. Ise oleme oma rehabilitatsiooniasutuste liidust öelnud ka sotsiaalministeeriumile, et tegelikult tuleb taastada eelhindavate ekspertarstide statuut. Enne ei tule inimene üldse asutusse jutule, ei puudeastme määramisele ega rehabilitatsiooniplaani hindamisele, kui ekspertarst on ta üle vaadanud ja öelnud, kas see on ikka õige koht.

Praegu läheb väga lihtsalt: ametnik kirjutab ära ja läks, tuld! Nagu konveieril. Isegi kui asutus on öelnud, et sel inimesel pole puuet, on ikka suunatud. Filter puudub. Esiteks filter tööle ja teiseks – ma ei tea küll, mis viisil, sest see pole üldse lihtne ülesanne – teha praeguse kogumi kohta ülevaatus.

See tekitab palju vastuseisu. Ilmselt tuleks välistada need inimesed, kelle puudes pole kahtlust.

See on emotsionaalselt väga raske ülesanne, mis nõuab ametnikelt hästi paksu nahka ja kõva närvikava. Seda ei taha keegi teha.

Kas omaosalus võiks aidata korrigeerida rehabilitatsioonisüsteemi?

Oleme oma liidu raames pakkunud mitmesuguseid lahendusi ja üks variant oleks, et tekiks omaosalus. Et kaoks ära see igameheõigus tulla ja saada riigi raha eest, vaid et sul on kohustus ka ise osa maksta. Analoogselt ravimitega, kus on osa, mille maksab kinni riik, ja teine osa, mille maksad ise.

Hinnad võiks diferentseerida. Igal asutusel võiks olla oma hind, mis sõltub sellest, millised spetsialistid sul on, millise tehnoloogia muretsed. Kas ostad endale roboti või puitvarbseina. Lõpuks võiks inimene ise valida, millisesse asutusse, millise hinnaga ta läheb, teades, et riik maksab alati kinni kindla osa. Siis hakkavad asutused ka panustama kvaliteeti. Või hoopis kvantiteeti. Siis hakkab pilt klaaruma.

Kas see korrastaks ka 105 teenusepakkuja tegelikku sisu?

See korrastaks ka seda ja inimesed hakkavad nõudma ka kvaliteeti ja tulemusi. Kui ka ise maksad, tekib huvi minna süsteemist välja, saada tervemaks.

Samas peaks omafinantseeringut kehtestades jääma alles inimesed, kelle puhul makstakse kinni kogu rehabilitatsioon.

Kindlasti! Kes vajavad kohe, kes on värskelt tervisehäda saanud ja kelle taastamise kiirus on kriitiline – mida kiiremini reageerid, seda suurema tõenäosusega tullakse välja. See eeldab hästi tugevat eelhindamist.

Aga praegu olen kuulnud ka juhtumist, kus väiksele lapsele on määratud plaani abivahendina täiskasvanu jalgratas.

Kuidas see võimalik on?

Üks asutus nägi ette sellise plaani. Ju siis lapsevanem oli nii järjekindel, et seda nõuda. Mis on halduse nõrkus praegu – ei taheta minna vaidlema. Lihtsam on anda.

Oma raha ju ei jagata?

Jah, ja teiseks on sul oht, et sinu peale minnakse kaebama. Miks peaks ametnik oma närve rikkuma? Mõisa köis, las lohiseb.

Ka teenusepakkujad on avastanud rehabilitatsioonis hea ärivõimaluse?

Täpselt nii. Näiteks haiglad tulid sinna juurde, see on lisatulu. Nende põhitegevus on terviseteenus, aga rehabilitatsioonist saab lisatulu. Kui sul haigekassa leping pole piisav, teed rehabilitatsiooni lisaks ja see pole üldse väike lisaraha. Praegu on hinnanguliselt 105st rehabilitatsiooni tegevast asutusest vaid umbes 35–40 põhitegevuseks rehabilitatsioon.

Saan aru, et ka teenusepakkujate tegevus on riigi poolt vaadates üsna kontrolli alt väljas. Mida tegelikult tehakse?

Sotsiaalkindlustusamet peab järelevalvet tegema. Kuidas seda tehakse, nägime sel aastal isegi, ja see kogemus oli hästi negatiivne. Olime lõpuks väga vihased: kas vaatate teenust või vaatate paberit? Hinnata tuleb teenuse tulemust, aga mismoodi seda hindad?

Kas hindad inimese rahulolu järgi? Kõik on rahul, kes teenust said. Kas hindad selle järgi, kui palju on inimese seisund paranenud? Kuidas hindad seda olukorras, kui keegi ei taha süsteemist välja minna? Inimene ei taha, et ta seisund paberil paraneks, sest siis ta ei saa järgmisel aastal teenust.

Missugune pilt on olukorrast kujunenud teie rehabilitatsiooniasutuses?

Täiskasvanute puhul võis kümnest kahe kohta neli-viis aastat tagasi piltlikult öelda, et nad pole vist päris õiges kohas. Praegu tundub kohati, et kümnest kaks on need, kellele võiks öelda, et te olete õiges kohas. Proportsioon on paigast ära, ja see läks väga kähku käest ära.

Kuidas te ise, kui riigi rahakott oleks teie käes, seda süsteemi muudaks?

Neid, kes on süsteemis sees, kohe välja saada ei õnnestu. See tuleb ära teha järgmise hindamistsükliga ehk uue rehabilitatsiooniplaaniga. Süsteem tuleb teha hindamise mõttes nii professionaalseks ja karmiks, et järgmist ringi ta enam ei läbi, vaid väljub süsteemist. Teatud üleminekuperiood tuleb lisaks finantseerida.

Üleöö seda muuta ei saa.

Ei saa. Ja muuta tuleks ka rahastamisprintsiipe: rahakott hakkaks liikuma koos inimesega, mida on ka ministeerium pakkunud. Et ei anta asutustele raha, vaid inimene ise teeb valiku, kelle juurde läheb ja kes siis tema eest raha saab. Siis tekib asutustel motivatsioon pakkuda kvaliteeti ja teha head klienditööd. See korrigeerib asutuste ringi.

Ja mis tuleb veel korda teha, on teatud hinnapõhimõtted. Korrigeerida teenusehindu, mis on väga pikalt samad olnud, diferentseerida teenusehinnad ja jätta osa hindu asutuste lõikes vabaks, lisada omaosalus.

Rehabilitatsioon?
•    Rehabilitatsiooniteenust on õigus saada puudega lastel ja täiskasvanuil, psüühiliste erivajadustega vähese töövõimega isikutel alates 16. eluaastast kuni pensionieani, alaealistel õigusrikkujatel.
•    Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on parandada inimese iseseisvat toimetulekut, soodustada töötamist või tööle asumist ja suurendada ühiskonnas osalemist.
•    Rehabilitatsiooniteenused on näiteks psühholoogi, sotsiaaltöötaja või eripedagoogi nõustamine; harjutused tegevus- ja loovterapeudi abil; füsioterapeudi abi ja nõu koduste harjutuskavade koostamiseks, abivahendi kasutamiseks.
•    Eestis on üle 118 000 puudega inimese, rehabilitatsiooni sai 2011. aastal üle 11 000 inimese.
Allikas: sotsiaalministeerium


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
apteeker ANNAB NÕU
Viimased uudised
KASULIK TEAVE
Laste hammaste tervisAlkohol ja tervisUimastid ja nende mõjuNoorte vaimne tervisHIV
Nõuanded
Liikumine
Haigused
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Tarbija24
Naine
Top lood
Top kommentaarid