Selle pere jõuluõhtu läks hästi. Ükski võõras poleks saanud öelda, et lauas istub psüühikahaigust põdev inimene, ning miski ei reetnud, milline koorem seal kõigil on kanda. Mööbel jäi terveks ja kiirabi polnud vaja kutsuda.
Lähedase vaimuhaigus rebis emal südame pooleks
30. detsember 2012, 13:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pereema Riina on nõus oma elust ja hakkamasaamisest rääkima vaid anonüümselt – sedavõrd valus on teema, mis puudutab tema 23-aastast poega.
Poja agressiivsushood kasvasid koos vanusega. Nüüdseks on raske haigus diagnoositud. See väljendub nii, et noormees kujutab ette vaenlasi, kes teda piiravad kas mobiilis, arvutis või teleris. Pomiseb omaette, vestleb nendega ja ähvardab maha lüüa. Vahel kujutabki ette, kuidas ta neid maha lööb.
Poeg on mööblit lõhkunud, ise end vigastanud.
Riina lisab, et mõnikord on tulnud tal kiirabi kutsuda. Ükskord oli kahel tugeval politseinikul raske ta poega paigal hoida – kiirabi ilma politseiniketa nende juurde välja ei sõidagi.
Riina räägib, et vee peal püsimiseks hakkas ta juba aastate eest neelama antidepressante, sest kuidagi oli vaja ka tööl käia.
See lõputu kätepesu
Siis kirjeldab naine oma täiskasvanud lapse sundkäitumisi, seda, kuidas ta alatasa liigub oma toa ja vannitoa vahet ning muudkui peseb käsi. «Vesi annab turvatunde, vesi nagu puhastaks kõike,» selgitab Riina.
Mõnikord tahab poeg Riinale oma vaimude maailmast rääkida ja küsimusi esitada. Aga kuidas vastata või mida üldse vastata?
Kõigepealt hakkas Riina abi otsima internetist. Siis sattus koolitusele, kus kohtus psühholoogi-pereterapeudi Galina Podberjoznajaga ning sai teada, et Eestis on olemas psüühikahäiretega inimeste toetajate ühendus (EPITÜ) ja et sellel on Lõuna-Eestis tööd organiseeriv tuumik. Korraldatakse koolitusi, nõustamisi, infopäevi ja laagreid, tehakse koostööd muude organisatsioonidega.
Nüüd on Riina selle ühingu liige. Samuti on EPITÜ liige Urve, mitmekordne ema ja vanaema. Tema poeg haigestus ülikoolis magistrikraadi kaitsmise järel, mil oli juba 30 aastat vana. Ka Urve ei saa oma pärisnimega siin loos esineda.
Süda pooleks
Tema poja haigus väljendus selles, et ta jäi kõigepealt omaette norutama ja diivanile istuma. Käis uksest edasi-tagasi – ei suutnud otsustada, mida teha. Või siis rääkis järjepanu inglise keeles. Ema, kes inglise keelt ei oska, pidi mitu korda üle küsima, mida ta õieti öelda tahab.
«Ühel päeval kukkus poeg kokku ning sattus haiglasse,» meenutab Urve. «Ma ei osanud midagi teha. Ma ei olnud sellisest haigusest midagi kuulnud ega teadnud seda kellelgi olevat. Mu süda murdus otsekui pooleks!»
Siis luges Urve ajalehest, et inimesi, kel on oma lähedastega niisugused mured, oodatakse koolitustele.
Nüüd on Urvel väga hea koostöö oma poja psühhiaatriga, kes käib nende juures kodus, sest poeg ise arsti juurde ei lähe. Praegu on ka ta ise kõigest palju teadlikum ning tema poja seisund stabiilne.
Need kaks ema – Riina ja Urve – tunnistavad, et nende poegades elaks otsekui mitu inimest. Eemalseisjad ja võõrad tunnevad üht – seda tavalist ja head –, nemad aga kõiki. Sest suure osa argipäevast on just nemad vaimuhaigega koos ning peavad valmis olema kõigeks. Kui midagi juhtub, siis peavad nad alati oskama mõelda kolm-neli sammu ette. Kuidas käituda või mida öelda ja olema valvel.
Psühholoog-pereterapeut Galina Podberjoznaja ütleb, et EPITÜ loodi 13 aastat tagasi. Viimasel kolmel aastal on psüühikahäiretega inimeste pereliikmete koolitustel käinud 60 inimest. Iga kord kohtab päris uusi tulijaid.
Umbes paarikümne inimesega kohtub Podberjoznaja regulaarselt. Lisaks on ühingu liikmetest tekkinud tuumik, kellega kohtutakse kord kuus, ning üleeile näiteks peeti ühe liikme kodus jõulupidu.
Galina Podberjoznaja mure on aga, et hoolimata aastatepikkusest tegevusest juhtub ikka, et neid ei leita üles. «Isegi arstid ja sotsiaaltöötajad ei oska tuge vajavaid peresid meie juurde juhatada,» sõnab ta.
Samas peavad just pereliikmed tegema koostööd nii psühhiaatri kui ka haigega ning kõik nad kokku peaksid moodustama toimiva meeskonna.
Selline on elu
«Tõsi on see, et üks osa ühingu liikmeist kaob meilt ära seetõttu, et nende enda tervis ei pea vastu, keegi saab infarkti, keegi sureb,» ütleb Podberjoznaja. «Teine osa sellepärast, et haige pereliige kustub või satub hooldekodusse. Niisugune on elu.»
EPITÜ Lõuna-Eesti piirkonnas on koolitatud sotsiaaltöötajaid, tegevusjuhendajaid, koduhooldajaid – kõiki, kellel on oma töökohustuste tõttu vaja suhelda kestva psüühikahäirega inimeste ja nende pereliikmetega. Liikmeid on ühingus sadakond.
EPITÜ
• Eesti Psüühikahäiretega Inimeste Toetajate Ühing (EPITÜ) on vabatahtlik mittetulundusühing, mille eesmärk on aidata kestva psüühikahäirega inimeste lähedastel elupingetega toimetulemist.
• Lõuna-Eesti piirkonna juhataja on Galina Podberjoznaja. Tema telefon on 527 1920, e-post kraepelin@hot.ee.
• Teavet leiab http://epityle.onepagefree.com.