Enesetappu üritanud mees hüppas haiglaaknast välja

Hanneli Rudi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäel.
Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäel. Foto: Liis Treimann

Pärast mitut eelnevat katset tegi Mihkel (nimi muudetud) nädal enne oma 57. sünnipäeva enesetapu, hüpates aknast alla. Mees võttis endalt elu haiglas, kuhu ta oli paigutatud ravimimürgitusega enesetapu eesmärgil.

«Mu poeg viidi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse möödunud aasta kevadel,» rääkis ajalehele Pealinn mehe ema Kaase. «Esimesel päeval pandi ta teisele korrusele, aga teisel päeval viidi kaheteistkümnendale intensiivravipalatisse, kust ta alla hüppas. Otse peasissekäigu varikatusele.»

Naine on hämmingus selle üle, et psüühiliselt ebastabiilne patsient pannakse lahtise aknaga palatisse, kust ta võib välja hüpata.

«Haigla ei öelnud, et jah, tegime vea,» nendib Kaase, kes esitas pärast juhtunut haiglale arupärimise selle kohta, kuidas üldse sai midagi niisugust toimuda. «Sain küünilise ja mind solvava vastuse, milles haigla oma viga üldse ei tunnistanud, sisuks, et raviasutuses ikka hoitakse aknaid lahti, et samas palatis on ka teiste haigustega patsiendid, kellele korrus ei tähenda ohtu.

Kirjas seisis: «Eelnevat arvesse võttes pole palati asukohas midagi eriskummalist, samuti mitte avatud aknas.» Jah, nad avaldasid sügavat kaastunnet.»

Kirja läks kui õnnetusjuhtum

Samuti on naise jaoks mõistetamatu, kuidas läks toimunu kirja kui õnnetusjuhtum ning miks politsei ei algatanud uurimist. «Kohtuekspertiisi surmatunnistusel oli: kukkus alla, õnnetusjuhtum,» räägib Kaase. «Eks nemad lähtusid sellest, mis haigla oli kirjutanud.»

Ükski inimene pole eksimatu, nii ka arstid, ning Kaase sõnul ei arva ta, et haigla pidanuks juhtunu suure kella külge riputama ja avalikult süüd tunnistama, kuid siiski oleks ta oodanud osavõtlikumat suhtumist. «Et mind oleks kohale kutsutud ja öeldud: peame aru. Või kui keegi oleks öelnud, mida on tehtud, et enam niisugused asjad ei korduks – ei, mitte midagi niisugust! Olen ise poolsada aastat meedikuna töötanud – see on siis «tänukiri».»

Kaase tunnistab, et poeg oli vaevelnud depressioonis ja suitsiidimõtteid veeretanud juba pikka aega: «Ta oli korduvalt ennegi psühhiaatriakliinikus ravil olnud. Ma ei välista, et ta oleks uuesti enesetappu katsetanud. Aga et see juhtus haiglas, kus ta oli ravil!»

Ajakirjanik pöördus kommentaari saamiseks  PERH-i juhi Tõnis Alliku ning hiljem haigla ravijuhile Sergei Nazarenko poole. «Kuna meil puudub õigus Teile avaldada patsiendi delikaatseid isikuandmeid, piirdume siinkohal tõdemusega: tutvunud meilitsi saadud materjaliga, leiame, et sinna on sattunud faktivigu,» vastas haigla pressiesindaja Inga Lill.

Kaase saatis möödunud sügisel kirjad ka terviseametile ja sotsiaalministeeriumile, et nemad küsimuses oma seisukoha võtaksid. «Võib-olla ma ei peaks üldse protsessima, sest minu poega see ju tagasi ei too,» mõtiskleb naine. «Aga teen seda põhimõtte pärast, et selliseid ränki vigu ei saaks järjest ja järjest kinni mätsida.»

Komisjon haiglal süüd ei näe

Detsembri keskel oli terviseametis komisjoniistung juhtumi lahendamiseks. Ameti tervishoiukvaliteedi ekspertkomisjonis (TKE) oli 15 inimest ning otsus kõlas: arst hindas enesetapukatsega hospitaliseeritud mehe 12. korruse lahtise aknaga palatisse paigutamisel olukorda õigesti.

Sotsiaalministeeriumi saadetud kirjale ei ole naine siiani vastust saanud.

Patsientide esindusühingu jurist Kristi Rekand teab samuti juhtumist. «Kuuldavasti on Põhja-Eesti regionaalhaiglas selliseid allahüppamisi olnud varemgi,» märgib ta. «Nüüd on küsimus, mida haigla ette võtab.»

Rekandi sõnul on viga seegi, et selline juhtum õnnetusjuhtumiks kvalifitseeriti. «Politsei peaks asja uurima,» leiab ta. «Miks ta seda ei tee? Seal oli ju teisigi asjaosalisi – patsiente, õdesid –, keda tuleks küsitleda. Aga meie meditsiinis takerduvad kõik sellised lood pinnapealse uurimise taha.»

Ema pole rahul ka oma psüühikahaige poja raviga enne viimast enesetapukatset. «Ta oli pikka aega psühhiaatriakliinikus ravil, aga nn ravi kujutas ennast seda, et ta käis kaks korda aastas kümne minuti pikkusel ülevaatusel, muul ajal kirjutas arst talle digiretsepte. Aga kuidas mu pojal läheb, see arsti ei huvitanud, ka siis mitte, kui ma ise talle helistasin ja palusin poja vastuvõtule kutsuda. Isegi siis, kui mu poeg 2010. aasta novembris esimese enesetapukatse tegi, ei pääsenud ta haiglasse ravile.»

Ema kinnitusel sai tema poeg haigushoogude vahepeal eluga hästi hakkama: «Ta tõlkis ja koostas raamatuid, oli suur sporditeooria asjatundja, valdas keeli. Ta ei olnud ju sugugi mahakantud mees.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles