Lugejamängu üleskutsele kirjutada sellest, kuidas üleliigsetest kilodest lahti saada, saabus kiri lugejalt, kel õnnestus aastaga kaotada lausa 50 kilo. Pealegi õnnestus tal see ilma kõrvalist abi kasutamata. Selle loo autor sai auhinnaks koti Garnier’ toodetega.
Minu kaalulangetamine sai alguse 2011. aasta alguses. Ja alguse ei saanud see üldse mitte seetõttu, et ma vanal aastal oleksin endale lubanud, et hakkan seda tegema, vaid seetõttu, et üks hetk mulle lihtsalt tundus, et nüüd aitab.
Olen märganud, kuidas inimesed endale lubavad, et homsest, ülehomsest, järgmisest esmaspäevast, järgmisest kuust või järgmisest aastast alates olen ma tubli ja võtan kaalust alla. Mina ei ole kunagi omale midagi lubanud - ühel jaanuarikuu õhtul surfasin lihtsalt internetis ja sattusin sellisele lehele nagu kaaluabi.ee. Hetke ajel maksin aastamaksu ära ja oligi kõik.
Järgmine päev läksin poodi, ostsin omale kaalu ja toidukaalu, tulin koju ning hakkasin aga pusima. Esialgne kaal oli mul 130 kilo, ülekaalu oli 50 kilo. Esialgu seadsin endale eesmärgiks saada 100-kiloseks inimeseks. Siis tundus see mulle ulmeline, sest alla oli vaja võtta ikkagi 30 kilo. See oli mul aga alla võetud juba jaanipäevaks.
Millest siis mu kaal üldse tõusus? Eks ikka söömisest - arutust söömisest. Ma ei saa süüdistada selles mitte kedagi peale iseenda. Muidugi saaksin ma ju natuke süüdistada seda, et mu vanemad on mõlemad suured inimesed, aga suureks läksin mina siiski ainult ülesöömisest ja mitte milleski muust. Karm on seda endale tunnistada, aga nii see oli. See oli tavaline, et sõin ühe portsjoni asemel kolm ja siis ägisesin, sest raske oli hingatagi. Miks ma seda tegin? Ei tea. Lihtsalt automaatselt sõin, sõin, sõin. Ja mitte magusat, vaid just soolast kodust toitu.
Kogu minu kaalulangetus seisneski selles, et ma kaalusin iga oma toidupalakese üle ja panin aga kirja. See distsiplineeris mind kõige paremini. Kui ma ikka nägin, et üks šokolaaditahvel annab sama palju kaloreid kui korralik praad kartuli ja toorsalatiga, siis ma loobusin sellest üsna kergelt. Ja mis kõige hämmastavam - mul ei olnud iialgi kõht tühi. Mul oli päevas kolm põhitoidukorda ning lisaks kaks vahepala. Mis peamine – kaal langes mühinal.
Muidugi aitas asjale kaasa ka see, et hakkasin käima spordiklubis. Peamiselt harrastan seal rattasõitu ja ujumist. Head kaloripõletajad on mõlemad. Hakkasin ka rohkem kõndima. See on tegelikult uskumatu, kui palju kaloreid põletab kiire kõndimine (sellest saab täpsemalt aimu, kui kasutada pulsikella).
Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et treenimine tõstab söögiisu. Selleks puhuks ostsin ma omale koju hapukurki, tomatit ja Hiina kapsast. Tegin omale suure kausitäie toorsalatit, mida sain süüa tükk aega, kõht sai ääreni täis ja samas söödud kalorite hulk oli väike. Niisiis arvestasin kogu aeg oma kaloreid, kirjutasin üles oma treenimisest tagasi teenitud kalorid ja asi toimis. Tegelikult on see lihtne. Eriti siis, kui ülekaalu on palju. Tuleb lihtsalt loobuda igasugustest saiadest, ülemäärastest kommidest ja liigsetest portsudest. Eks mina ikka sõin ka komme, aga üks või kaks korraga, mitte enam poolt või tervet pakki. Seejuures ei tarvitanud ma mitte mingisuguseid pulbreid, tablette või muud jama. Kui seedimine ei tööta, tuleb hapukapsast süüa ja ainevahetus hakkab kiiremini tööle.
Aasta ajaga kaotasin ma 50 kilo oma kehakaalust. Kui ma seda ise praegu mõtlen, tundub see uskumatu, aga nii see oli. Meeletult hästi aitasid kaasa komplimendid. Isegi võhivõõras inimene tuli kord spordiklubis minu juurde ja küsis, et mis on minu imenipp – tema olevat mind pikemat aega jälginud ja tahaks ka väga kaalust alla võtta. Töökaaslased ja teisedki muudkui kiitsid ja see andis jõudu sama teed edasi minna.
Nii kui saavutasin oma normaalkaalu, siis kaal enam alla ei läinud. Nüüd olen sellega võidelnud juba üle aasta, aga kaal alla ei liigu. Kord tuleb kilo või paar juurde, siis saan selle jälle alla, aga tahaksin veel kaalu langetada. Nüüd ma tunnen, et peab vist minema toitumisnõustaja juurde, sest tegelikult sooviksin veel 10 kilo alla võtta, et ennast veelgi paremini tunda ja olla tervislikus kaalus.
Tugevas ülekaalus inimestel tasub minu meelest minna endokrinoloogi juurde. Minul näiteks hakkasid juba veresuhkru näitajad halvaks minema, sest ülekaal on sel puhul alati üks riskitegureid. Kaalulangetamisega paranes tunduvalt mu tervis ja ühtlasi ka verenäitajad. Seegi oli mulle väga suur motivaator, sest ma ei tahtnud lihtsalt sellepärast haigestuda, et ma olen LAISK. Võtsin ennast kokku ja nüüd ma olen tervem, ilusam, säravam. Ma näen seda ise ja seda näevad ka teised. Ja öelgu need eestlased, mis nad tahavad - ei ole nad nii tagasihoidlikud ja kadedad midagi. Mina sain väga palju siiraid komplimente ja teen neid ka ise hea meelega, kui ma näen ilusaid inimesi, kes on vaeva näinud, et sellist tulemust saavutada.
Soovin kõigile kaalulangetajatele järjepidevust - tehke enda kehale head. Kui hakkate kaalu langetama või teil on selline mõte peas uitamas, siis kõige tähtsam on, et te teeksite seda endale! Siis see toimib, sest enda südametunnistust on üsna raske petta ja vabandusi pole ka mõtet leida.