Juba sajandeid tagasi kasutati piimavanne ja viinamarjadest pressitud massi naha puhastamiseks ja tervendamiseks. Muidugi ei kutsunud keegi neid protseduure siis keemiliseks happekoorimiseks, kirjutab kosmeetik Katrin Spiegelberg ajakirjas Iluguru.
Naha keemiline koorimine hapetega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval on piima- ja viinamarjamassid saadaval pisikestes pudelites, ning tänu kosmeetikatööstuse ja ilusalongiteenuste kiirele arengule, on sellised protseduurid muutunud nahahoolduses vägagi tavapäraseks ning saavutanud suure populaarsuse kogu maailmas.
Inimese jaoks, kes pole varem selle teemaga kokku puutunud, võib happe kandmine nahale tunduda hirmutav. Müüte ja linnalegende on liikvel ohtrasti, õli valab tulle ka filmitööstus. Kindlasti mäletavad paljud teleseriaali «Seks ja linn» ühe peategelase suhteliselt hirmutavat välimust peale analoogset protseduuri, kuid nagu ikka, on Hollywood ka siin natuke üle pingutanud.
Muretsemiseks ei ole siiski põhjust, sest tegemist on väga turvalise protseduuriga, mida enamasti tehakse näole, aga ka muudele kehaosadele. Kasutusel on peamiselt Alfa-hüdroksühapped (AHA-d) ehk lahja kontsentratsiooniga puuvilja- ja piimhapped. Veenduda tuleb vaid selles, et protseduuri teostaks professionaalne kosmeetik, kes omab vastavat väljaõpet ning töötab ametlikus ilukliinikus või ilusalongis.
Hüdroksühappeid toodab ka inimorganism
Looduses leidub hüdroksühappeid peaaegu kõikjal, neil on tähtis osa elusorganismide biokeemilistes protsessides. Paljud happed ei ole inimorganismile võõrad, sest neid toodab ka organism ise. Piimhape ehk alfa-hüdroksüpropaanhape on tähtis ainevahetussaadus, mis tekib suhkrute anaeroobsel lagunemisel. Piimhape moodustub lihastes ja tema sisaldus veres on väsimuse bioloogiliseks mõõduks. Ka sidrunhapet, mis on toiduainetetööstuses tuntud kui looduslik säilitusaine, toodab inimorganism ise. Põhiliselt toimib ta organismi rakkude energeetilises ainevahetuses keskse ühendina, kuid sidrunhapet leidub mingil määral ka veres.
Tänu kaasaegsele teadusele kopeerib sünteetiliselt toodetud sidrunhape täpselt looduslikku analoogi. Toote väärtus sõltub sellest, kas aktiivained on ohutud ja efektiivsed ning kas nende kontsentratsioon ja imendumine on adekvaatsed. Täpsemalt on oht selles, et sünteetiliselt toodetud loodusidentseid analooge on lihtsam üle tarbida.
Loodusest pärineb ka salitsüülhape, mida professionaalses iluravis kasutatakse rasuse ja aknele kalduva naha hooldamiseks ning selle seisundi parandamiseks. Salitsüülhappe kasutamine konservandina omab inimorganismile teatud ebasoodsaid kõrvaltoimeid.
Happekoorimised jagunevad kolmeks
Mitmed uuringud on tõestanud, et AHA-happed võivad vähendada kortse, parandada naha elastsust ja tekstuuri. Häid tulemusi on saavutatud probleemse ja aknele kalduva naha puhul ning ka rosaatsea, melasma, hüperpigmentatsiooni, ihtüoosi, nahakuivuse ja seborroilise nahapõletiku puhul. Parimate tulemuste saavutamiseks peab koorimine olema nii sügav, kui sügaval nahas on probleem. Keemilise koorimise puhul kasutatakse erineva kontsentratsiooni ja erineva pH-ga AHA-happeid.
Happekoorimisi jaotatakse sügavuse järgi kolmeks:
- Superpindmised ja pindmised
- Keskmise sügavusega
- Sügavad
Kosmeetiku pädevusse kuuluvad superpindmised ja pindmised koorimised, mis on efektiivsed, kergesti teostatavad ja madala riskiastmega protseduurid. Keskmisi ning sügavaid koorimisi teostavad meditsiinilise haridusega inimesed. Tasub mainida, et sügavaid koorimisi tehakse ainult üldnarkoosis ja operatsioonisaali tingimustes. Suure tüsistuste ohu tõttu on sellist tüüpi koorimistele leitud mitmeid ohutumaid alternatiive.
Kõikide happekoorimiste eesmärk on tekitada nahas aseptiline põletus, mille tulemusena eemalduvad kontrollitud ulatusega sügavusest kahjustunud nahakihid, kutsudes seega esile uute ja tervemate rakkude paljunemist, kollageeni teket nahas ning parandades vett siduvate ainete tootmist. Kõik happekoorimised muudavad naha valgustundlikuks, seega tuleb hooldusejärgsel perioodil nahka päiksekaitsevahenditega kaitsta.
Superpindmised ja pindmised happekoorimised
Kõige levinum on pindmine naha koorimine. Protseduur on kergesti talutav ja minimaalse kõrvalnähtude ohuga. Pärast protseduuri võib nahale 12–24 h jääda vähene punetus. Üksikutes piirkondades võib 1–2 päeva esineda kerget helbelist kestendust. Enamjaolt on nahk täiesti normaalne juba järgmisel päeval. Järgneva kahe nädala jooksul on oluline kasutada päiksekaitset. Koorimine aitab vähendada naha pinnakuivust, kiirendab aknekollete paranemist, vähendab ja ühtlustab pigmentatsiooni, vähendab esimesi pindmisi kortsujooni ja parandab teiste paiksete ainete mõju ning naha läbilaskvusvõimet.
Pindmisi koorimisi kasutatakse palju ka kombineerituna teiste iluhooldusprotseduuride ja spetsiaalmaskidega. Hoolduse efektiivsust aitavad tõsta spetsiifilised toimeained nagu tretinoiin, hüdrokinoon, glükoolhape, C-vitamiin jt. Protseduure võib teha ühekordse hooldusena või pideva hooldusena 1–2 korda kuus. Püsivama tulemuse tagab 3–6 hooldusest koosnev kuur, mille intervall võiks olla 7–14 päeva. Pindmised koorimised on soovitavad naha ettevalmistamiseks enne tugevamaid happekoorimisi, kuna aitavad muuta dermist paksemaks ja naha pinda ühtlasemaks.
Keskmise sügavusega happekoorimised
Keskmise sügavusega koorimine ulatub derma papillaarkihini, läbides tervenisti epidermist ja basaalmembraani. Enne protseduuri tuleb läbida nahka ettevalmistav periood, mille jooksul tuleb nahka pindmiselt koorida toodetega, mis sisaldavad glükool- või retiinhapet, et saavutada võimalikult ühtlase struktuuriga nahapind. Nii kindlustatakse happe ühtlane imendumine nahka.
Keskmise sügavusega koorimine on valulik, tekib tugev laiguline kestendus ning kindlasti vajab nahk spetsiaalset järelhooldust. Tulemuseks on naha tekstuuri märgatav paranemine, pigmendilaikude kadu või oluline vähenemine, pindmiste kortsude, akne armide ja venitusarmide tasandumine. Koorimiste vahe peab olema vähemalt 3–6 kuud. Protseduuri järel muutub nahk tumedamaks ja pingsaks ning hakkab tavaliselt 3.–4. päeval maha kooruma. Esmalt koorub suu ja silmade ümbrus, viimasena otsmik ja juustepiir. Tavaliselt kestab see protsess 2–3 päeva. Vähene punetus võib jääda püsima mõneks nädalaks. Oluline on koorikuid enneaegu mitte eemaldada ning tagada naha täielik kaitse päikese eest 6 kuu jooksul.
Sügavad happekoorimised
Sügavkoorimiseks kasutatakse tavaliselt fenoolhapet (väga mürgine), mis on võimeline imenduma kuni derma võrkkihini. Kõrgetes kontsentratsioonides fenooli kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et tekib risk neeru- ja südametegevuse häireteks. Juhul kui kahjustatakse alusnahka (hüpodermat), on võimalik olukord, kus nahas tekib pöördumatu depigmentatsiooni häire (pigmenti ei teki üldse) ja kelloidsete armide tekkimine. Teadaolevalt Eestis selliseid koorimisi ei tehta.
Selgub, et mõõdukas koorimine on kasulik, kuid ühegi asjaga ei tasu liialdada, nii ka happekoorimistega. Tehes liiga sageli keskmise tugevusega happekoorimisi, ehk siis krooniliselt kahjustades epidermist, mõjutatakse rakkude jagunemist ka allpool dermises. Sealsed rakud (fibroblastid) jagunevad tavaliselt 50 korda eluea jooksul ja jõuavad seejärel puhkestaadiumisse. Muutudes n-ö laisaks, ei ole nad võimelised enam paljunema. Kui selliseid puhkavaid rakke on palju, muutub nahk hapraks, laiguliseks ja kortsud tekivad kergemini.
AHA-hapetega keemiliste koorimiste tüsistuste risk on enamasti väga ebatavaline, eriti kui järgida spetsialisti nõu koorimisjärgse režiimi ja nahahoolduse osas. Kui siiski peaks tüsistusi tekkima, on need enamasti ajutise iseloomuga, ise mööduvad või hästi ravitavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ei maksa luua illusiooni sellest, et imed sünnivad üleöö, kuid motiveeritud ja pühendunud järjekindlusega jõutakse kindlasti parimate võimalike tulemusteni. See eeldab aga kliendi ja spetsialisti vahelist koostööd, aega ning nõuannete järgimist.
Milliseid happeid kasutatakse
Alfa-hüdroksühapped (AHA-d) on puuviljades ja teistes looduslikes allikates esinevad orgaanilised karboksüülhapped. Kõige tuntumad neist on glükoolhape, piimhape, tsitrushape, salitsüülhape, aga ka koji-, aselaiin-, arginiin-, püruuv-, ja mandlihape. Vastavalt kasutatavatele hapetele on võimalik valida, kas soovitakse eelkõige nahka uuendada ja silendada või põletikulisi protsesse taandada, pigmendilaike helendada vms.
TCA (triklooräädikhape ) on ohtlik kemikaal, millel on oluline roll organismi ainevahetusprotsessides. See aine on laialdaselt levinud järgmistes kosmeetilistes protseduurides, nagu keemilised koorimised, tätoveeringute eemaldamine, tüügaste ja kondüloomide ravi. TCA toimet ei maksa alahinnata, sest see võib tappa normaalseid rakke.
Hästi toimivaks ja turvaliseks peetakse toodet, mille pH on alla 4,5.
Teksti koostamisel kasutatud materjalid:
www.derma.ee Elo Kuuma artiklid
OÜ Hurmus koolitusmaterjalid (sh dr Irina Medvedjeva tekst)