Vähihaige sõbrad ja lähedased peaksid optimismilippu kõrgel hoidma – ka see aitab paranemisele kaasa, selgitab rinnavähi teabetoa kogemusnõustaja Merike Värik.
Rinnavähk avasta varakult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merike Värik, kes oma põhitöö kõrvalt nõustab Mustamäel Põhja-Eesti regionaalhaigla teabetoas vähihaigeid, selgitab, et teeb seda selleks, et temagi on varemalt nõustamisest abi saanud ja leiab, et nüüd on tema missioon teisi aidata.
Ta kinnitab, et kogemusnõustaja tööd ei saakski teha inimene, kes pole ise võitlust rinnavähi ja keemiaraviga läbi teinud. «Keemiaravi ukse taga oodates selgus palju ausaid ja olulisi tõdesid, mida ei saa rääkida inimene, kes pole seda üle elanud,» meenutab ta oma rinnavähiga võitluse algust seitse aastat tagasi. «Mul oli rinnas tükk, see võeti tühjaks, mispeale arvasin, et olengi pääsenud.»
Ka Väriku emal oli rinnavähk. Kui viimases kolmes põlvkonnas on kellelgi sinu sugulastest olnud rinnavähk, tuleb Väriku sõnul minna kindlasti aegsasti kontrolli ja geneetiku konsultatsioonile, sest tegemist võib olla geneetilise vähiga – sel juhul tuleb tihedamini läbivaatusel käia ja oma tervist kontrollida.
«Kolm aastat tagasi leidsin rinnas taas tüki, mis oli sel korral juba vähiks arenenud, ja nii hakkasin ka keemiaravi saama,» pajatab Värik raske võitluse konarlikku teekonda ning rõhutab seejuures korduvalt vajadust kuulata oma raviarsti soovitusi ja vajadust täita tema juhiseid täpipealt.
Naise sõnul on iga rinnavähijuhtum erinev, samuti sõltub ravi vähi olemusest, inimese tervisest, kehakaalust ja paljudest teistest mõjuteguritest. «Ära usu tädi Maalit või naabrinaist, kes arvavad teadvat arstist paremini. Ainult oma arsti tuleb usaldada,» ütleb Värik, vihjates sellele, et ikka veel püüavad paljud naised nende jaoks sobivaimast ravist hoiduda ja paljud rikuvad raviplaani ära, segades juurde igasuguseid alternatiivravivõtteid. «Kui vähk on avastatud, tuleb käituda väga ratsionaalselt ja püüda säilitada rahu – kuigi see tundub võimatu.»
Mine kindlasti kontrolli
Merikese sõnul on loomulik ja mõistetav, et pärast vähidiagnoosi saamist satub inimene šokki ning teadmatusest ja kõikjalt kuuldud hirmujuttudest lähtudes tekib paanika.
Just seetõttu töötabki ta teabetoas kogemusnõustajana, et aidata inimesi praktiliste nõuannetega, mis aitavad eluga hakkama saada. «Kutsuge endale sugulasi-sõpru appi, sest te vajate abi – et kergemini eluga ja igapäevatoimetustega hakkama saada,» soovitab ta – eestlaslikule saan-ise-hakkama-tagasihoidlikkusele pole siinkohal ruumi.
«Naised on oma välimuse suhtes väga tundlikud,» lisab ta – paljude jaoks on keemiaravi tagajärjel välja langenud juuksed suurimaks probleemiks. «Uskuge, juuksed on kõige väiksem probleemidest, millega tuleb silmitsi seista – inimene peab ise võitlema, püüdma võidelda vähiga, mitte jääma koju surema.» Selleks on aga vaja häid sõpru, töökaaslasi ja sugulasi, kes aitavad. Elu läheb edasi, kinnitab kogemusnõustaja Värik, siludes oma kohevat juuksepahmakat.
Nõustaja soovitab vähidiagnoosi saanutel võtta tühi paberileht ja kirjutada üles kõik küsimused või hirmud, mis tekivad, ja minna tagasi arsti juurde, seesama paberileht näpus. «Muidugi, šokis ununeb ju kõik, mida arst on alguses rääkinud.» Väriku sõnul väljuvad võitlusest rinnavähiga võitjatena need, kes on õigel ajal arsti juurde läinud ja teinud täies ulatuses läbi just neile sobiva ja vajaliku ravi.
«Eestis on avatud rinnakabinetid, samuti sõidab ringi mammograafiabuss – kui on mingigi kahtlus, siis minge palun kohe kontrolli. Õiget aega ei tohi maha magada, ei tohi karta,» paneb Värik naistele südamele, sest ta teab, millest räägib.
Ole vähihaigele toeks
Võitlus vähiga nõuab sisemist jõudu ja tahet ning pere ja lähedaste sõprade-kolleegide näol tugevat turvavõrku enda ümber, sest nii vähk kui ka raviprotsess nõrgestavad kogu organismi. «Kui ise alguses arsti juurde läksin, proovisin asjast esialgu musta huumoriga üle olla ja teha nalja, et näete, saangi peenemaks,» meenutab Värik. «Keemiaravi aeg ei ole aga üldse dieedi pidamiseks sobiv – sööma peab, mida keha nõuab!» Naise sõnul on vähiga võitlev keha niigi stressis ja kui nälgimisega lisastressi tekitada, tuleb see tervenisti kahjuks.
Värik jäi keemiaravi ajal niivõrd nõrgaks, et tal oli raske isegi end riidesse panna. «Aga inimesed ei julge tihti helistada või abi pakkuda, sest nad kardavad, et mida öelda või et äkki segavad või hakkavad ise kurbusest nutma,» räägib Värik ja kordab, kui olulised on tegelikult vähihaige jaoks tema lähikondsed. «Sõbrad peavad optimistlikuks jääma ja oma abi pakkuma.»
Värik jagab vähiga võitlemise tarkusi ja tuge nüüd teistele, sest ka tema sai toona Hiiul asunud teabetoast palju kasulikke nõuandeid ja tuge. «Seal töötas proua Aino Paemurd, kes 35 aastat tagasi oli vähi saanud ja selle üle elanud,» meenutab kogemusnõustaja Värik, «samuti töötas seal rinnavähi spetsialist dr Tiiu-Liis Tigane – nemad andsid soovitusi, kuidas elada, kuidas hakkama saada ja kuidas toituda. Leidsin, et nad teevad väga õiget tööd, väga vajalikku tööd.»
Nüüd räägib Värik ise naistele, et tavapärased asjatoimetused peavad vähiga võitlemise perioodil ka igapäevaellu mahtuma, aga ei tohi mingil juhul ennast üle pingutada. Tuleb järgida arsti soovitusi – kui arst soovitab näiteks kätt mitte koormata, aga võimelda, siis nii tulebki teha ...
Kodus põdemise ja haigla-arstivisiitide kõrval aitavad igapäevased toimetused näha ka haigusest kaugemale, esialgu kõrge, suure ja paksuna tunduva koleda müüri taha. «Ka koduloomad on väga tervendavad ja abistavad, nendega tegelemine ja nende eest hoolitsemine aitab mõtteid vähist eemale viia.»
Värik kirjeldab nüüd, rinnavähiga võidelnuna, elu kui põlevat küünalt, mida tuuleiilid kustutada püüavad. «Et seda küünalt põlevana hoida, pead ise ka panustama – hoidma oma tervist. Sa ei tohi üle pingutada, sa ei tohi liialt tööle pühenduda, ja kindlasti tuleb elus ka õigesti süüa, see on väga oluline.»
Samas soovitab kogemusnõustaja naasta esimesel võimalusel tööle, sest seegi aitab mõtteid vähist klaaritada ja perspektiive seada, end igapäevaste oluliste tegevuste ligi hoida.
«Ja kui kolleegid ka välja näitavad, et nad sulle kaasa elavad ja sind kohe-kohe tagasi ootavad, teeb see meele rõõmsaks ja aitab paranemisele kaasa,» pajatab Värik oma tervenemise lugu.
Ta tänab kõiki oma kolleege, kes on teda hea sõnaga toetanud. Sellest jääb kõlama üksainus mõte: elu on igale meist ise moodi raske ja keeruline, aga üksteist tuleb toetada, üksteise tegemiste ja mõtete vastu huvi tunda, nii saadakse raskustest ka kiiremini üle.