Rasket nahahaigust põdenud lapse vanemad pidid läbima kohtutee, et kohustada perearsti eemaldama lapse tervisekaardilt diagnoosid, mille tohter oli sinna kandnud last nägemata või analüüse ja eriarstide otsuseid arvestamata. Aega kulus tal selleks kaks ja pool aastat.
Lapse (ema ei soovi lapse ega enda nime avalikustamist - toim) perearst oli kirjutanud lapse tervisekaarti täpsustavaid diagnoose, ilma teda nägematagi.
«Näiteks ma helistasin ja palusin saatekirja eriarstile, mille arst ka andis, aga samal päeval kirjutas ta tervisekaarti omalt poolt diagnoosi. Teine kord saatis ta lapse vereproovi andma ning taas kirjutas samal päeval ise täpsustatud diagnoosi, ilma analüüsi tulemusi teadmata,» imestas ema.
«Laps oli olnud pikalt haige ja meil oli oma varasemate kogemuste põhjal põhjust karta, et tema tervisekaarti tehtud valed sissekanded võivad hakata mõjutama teiste last ravivate arstide otsuseid, sest ega vanemaid usu ju keegi,» põhjendas naine, miks ta kohtutee ette võttis.
Esialgu palus patsient parandused teha perearstil endal, tema keeldumise korral pöördus sama palvega perearstikeskuse juhataja poole. Nende kinnitusel polnud muudatusi teha võimalik.
Järgmisena saatis pere avaldused perearstide üle järelevalvet tegevatele asutustele: maavanemale, haigekassale ja tervishoiuametile.
«Tervishoiuamet sellele avaldusele ei vastanudki, haigekassa vastas, et lapse tervisekaarti tehtud kandeid parandada ei saa ning maavanem teatas, et tema usaldab haigekassa arvamust,» refereeris naine tulemust.
Andmekaitse Inspektsioonile saadetud kirjast oli veidi enam kasu: nemad saatsid asja omalt poolt lahendamiseks tervishoiuametile koos põhjaliku selgitusega, miks nemad sisuliselt andmeid analüüsida ei saa. Alles seejärel vastas toonase tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna. Paraku polnud kaebajal sellest abi: Mardna teatas, et taotlus on alusetu ja õigusvastane.
Nii esitaski naine avalduse maakohtule. See rahuldas hagi ja kohustas perearsti tervisekaardis ebakorrektselt tehtud andmed parandama.
«Maakohus leidis, et perearst oli tavapärasest praktikast kõrvale kaldunud ning mitte ilmutanud vastaval erialal nõutavat hoolsust. Samuti leidis kohus, et sel viisil patsiendile diagnooside panemine on riskantne ja vastuolus Võlaõigusseaduses sätestatuga,» sõnas naine.
Samas jättis kohus ka perearstikeskuse tehtud kohtukulud lapse perekonna kanda, mille pere vaidlustas ringkonnakohtus. Sealt tuli otsus, millega naine jäi rahule - tema pidi kandma vaid enda kohtukulud, mida oma sõnutsi oli tal umbes 12 000 krooni.
Nüüd aga pärib naine sotsiaalministrilt, kas riik on valmis nende kohtukulud hüvitama.
Ministeerium analüüsib
Sotsiaalministeerium ütles, et kuna naine pöördus ministeeriumi poole hinnangu andmiseks alles mõni päev tagasi, on praegu veel vara tervishoiuameti tegevust hinnata, sest asi on alles menetlusse võetud.
Samas tõdes ministeerium, et praegu ei ole terviseametil ja maavanemal pädevust hinnata arstiabi osutamise sisulist kvaliteeti ehk diagnoosi või ravi õigsust, kuna seda ei ole võimalik reguleerida õigusaktiga. «Meil on kavas tsentraliseerida hetkel killustatud üldarstiabi järelevalve korraldus maavanematelt terviseametisse,» lisas ministeeriumi tervishoiupoliitika juht Heli Paluste.
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektor Peeter Mardna ütles, et kuna naine saatis ministeeriumile kirja, milles keelas tema juhtumit ilma tema loata kommenteerida, ei saa ta omalt poolt midagi öelda. Samas vaidles Mardna vastu naise väitele, nagu poleks esimese pöördumise peale tervishoiuamet vastanud. Tema kinnitusel seda tehti.
Terviseameti pressiesindaja Iiris Saluri lisas, et kõnealune pole naise esimene pöördumine, tema avalduste ja pöördumistega on amet tegelenud korduvalt.
Vaidluse kronoloogia:
• Perearst tegi lapse tervisekaarti aasta jooksul viis vale sissekannet: 6. ja 23. jaanuaril, 13. aprillil ja 4. juulil 2006, samuti 8. jaanuaril 2007.
• 11. aprilli 2006 tehtud vereanalüüsi tulemusi perearst lapse tervisekaarti ei kandnud.
• Koopia lapse vigadega tervisekaardist väljastati lapsevanemale 13. aprillil 2007 ja samal päeval paluti perearstil vead parandada.
• 21. aprillil 2007 tegi ema avalduse perearstikeskuse juhatajale, kes samuti vastas, et parandusi teha pole võimalik.
• 4. mail 2007 pöördusid lapsevanemad maavanema poole taotlusega nõuda perearstikeskuselt tervisekaardi korrigeerimist. Maavanem saatis avalduse edasi haigekassasse. 7. juunil vastati, et taotlust ei rahuldata.
• 11. juunil 2007 saatsid vanemad veelkord avalduse samaaegselt nii maavanemale, haigekassale, perearstikeskuse juhatajale kui tervishoiuametile. Kõik vastused olid eitavad.
• 11. septembril 2007 esitati taotlus Andmekaitse Inspektsioonile. Tulemust ei saavutatud.
• 21. novembril 2007 esitas pere hagiavalduse maakohtule. Kohus rahuldas selle 16. märtsil 2009, kuid jättis kõik menetluskulud kaebaja kanda.
• Naine vaidlustas ringkonnakohtus menetluskulude jaotuse. 29. jaanuaril 2010 otsustas ringkonnakohus, et kumbki pool kannab menetluskulud ise.