Kuigi praegu pole Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul Eesti tervisesüsteemis veel suurt tulekahju, seisame samamoodi jätkates kümne aasta pärast silmitsi pöördumatute tagajärgedega – inimesed ei pääse enam arsti juurde ja ravikvaliteet on halvenenud.
Niisugusele järeldusele jõudis uuringu «Võimalused Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse tagamiseks» autor ning Euroopa tervisesüsteemide ja -poliitika ekspert Sarah Thomson.
Eesti tervisesüsteem sõltub otseselt sotsiaalmaksu laekumisest. Sellel on omad tugevad küljed. Kuid prognooside järgi võib öelda, et üksnes sotsiaalmaksust jääb väheks. Eesti peaks mõtlema sellele, kuidas tuluallikaid laiendada, et raha ka kuskilt mujalt tervisesüsteemi laekuks.
Näiteks Saksamaal sõltus tervisesüsteem samuti palju tööturust ja laekuvast sotsiaalmaksust ning esimest korda Saksamaa ajaloos proovivad nad nüüd varianti, et suunavad lisaraha tervisesse riigieelarvest. See oleks üks mõte, kuidas ka Eesti saaks tervisesüsteemi tulubaasi laiendada.
Juba praegu on kõik ressursid tervise valdkonnas viidud viimase piirini. See pilt läheb hullemaks, kui maksubaasi ei laiendata. Inimesed ei pääse enam arstile, järjekorrad muutuvad pikemaks ja ka ravikvaliteet halveneb.
Ma usun, et praegu ei muudaks see suurt midagi, sest eraravikindlustus ei lahendaks kerkivaid probleeme. Eestlaste seas on eraravikindlustus vähem kui ühel protsendil elanikkonnast.
Vahe riikliku tervisekindlustusega oleks ehk selles, et siis pääseb kiiremini arsti juurde. Kuid ka praeguse süsteemi juures saab patsient ennast ravijärjekorrast mööda osta, kui tal see soov on. Eraravikindlustus on pigem luksuskaup.
Kindlasti. Esiteks tuleks vaadata, et lisaraha suunamine oleks läbipaistev ja stabiilne. Teiseks, kui neid lisaressursse saamatuse läbi lihtsalt raisata, siis tulevikus lähevad ravimis- ja rahamured järjest hullemaks. Oleks vaja kindlaid plaane, kuidas edasi minna, ja neid toob ka aruanne välja.
Üks Eesti praeguse tervisesüsteemi nõrkusi on kindlasti see, et puudub strateegia, kuidas täpselt investeerida suurematesse infrastruktuuridesse, näiteks haiglatesse. Ei saa vaadata ainult nii, et mitu haiglat meil on ja mitu voodikohta. Haiglaid tuleb ka lähtuvalt elanike vajadustest ümber kujundada.
Haiglad peavad olema paindlikud, suutma kiiresti reageerida inimeste seas levivatele haigustele ja ravivajadustele. Kui on vaja teha rohkem näiteks päevakirurgiat, siis peab haigla nii ka tegutsema, kuna see on odavam ja kiirem. Eestis tehakse päevakirurgiat võrreldes teiste Euroopa riikidega vähem – umbes 35 protsenti, Euroopa keskmine on 50 protsenti.
Samas, vaadates, kuidas haiglad on rahastatud, siis on neile kasulikum, kui patsient viibib haiglas rohkem kui ühe päeva. Siin on oluline ka viis, kuidas arste on koolitatud, et ka nemad oleksid oma töös paindlikumad ja tuleksid kaasa uute raviviisidega.
Kindlasti tuleks üle vaadata kallite aparaatide kasutamine, näiteks tomograafia. Eestil on kõik vajalikud aparaadid olemas, aga mitmed aruanded on näidanud, et neid ei kasutata piisavalt efektiivselt. Ka selle kohta peaks valitsusel olema selge strateegia, kuidas anda kallilt ostetud aparaatidele piisavalt tööd. Kui tehnika on juba ostetud, siis peaks seda ka maksimaalselt kasutama.
Tervisevaldkond vajab ka tugevaid ja selgeid poliitilisi otsuseid ja ainult arstidest ei piisa. On mõeldamatu, et tervisevaldkonnas tehakse otsuseid ühtegi poliitikut kaasamata.
Samas peavad kõik pooled olema esindatud ja küsimus ei olegi niivõrd selles, kes valdkonda juhib, vaid kui hästi see on juhitud. Tugevat juhtimist on vaja, sest mõnikord tuleb vastu võtta ka raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid.
Perearstisüsteem töötab Eestis hästi ja paljudel riikidel on sellest õppida. Aga tähelepanu tuleks praegu pöörata enim sellele, kuidas saada perearste tööle maapiirkondadesse, et tagada arstiabi ühtlane kättesaadavus kogu elanikkonnale.
Eri riigid on kasutanud erinevaid võimalusi. Neile võib rohkem maksta, aidata neil oma praksist luua. Paljud riigid on teinud nii, et kui perearsti nimekirjas on rohkem vaesemaid inimesi, siis saavad nad inimeste ravimise eest rohkem raha.
Võimalusi on palju ja tuleks valida Eestile sobiv. Põhiküsimus on, kuidas teha perearstina töötamine meeldivamaks ja selliseks, et arstid ka sooviksid perearstina töötada.
Ma ei pea seda mõistlikuks ja arvan, et esmatasandi meditsiin peaks olema kõigile tasuta. Tasuline esmatasandi arstiabi võib kaasa tuua selle, et paljud inimesed jätavad üldse arsti juurde minemata ja nende haigused järjest süvenevad. Lõpuks läheb inimeste ravi tunduvalt rohkem maksma.
Positiivselt üllatas see, et Eesti on üks viie või kuue Euroopa riigi seas, kes on tõusvad liidrid tervishoius ja panustanud sellesse, et inimesteni tuua rohkem tasuta ravi võimalusi ja ravimeid. Võrreldes 1997. aastaga on tasuta teenuste hulk Eestis mitu korda suurenenud.
Samas üllatas mind negatiivselt see, kui palju peavad pensionärid ravimite eest maksma ja isegi soodusravimitele kulutama. See summa on tohutu võrreldes nende sissetulekuga.