Sõltlasi on igasuguseid. On töönarkomaane, šopa- ja šokohoolikuid. Üks liik on veel – trennisõltlased, kes piitsutavad end oimetuks nii treeningul kui maratonirajal. Mida teha, et hing pärast sportimist paelaga kaelas ei ripuks? Ajakiri ÜKS annab nõu.
«Käimas on Tallinna Maraton. Üks sportlastest jõuab Balti jaama sillale, pilk ebaselge, pupillid nööpnõela suurused, sonib midagi tossudest, pulsikellast, finišist, oma naisest… Anname esmaabi ja kutsume raadiosaatjaga kohale rattameediku, kel on tilguti kohe käepärast. Kanüülipanek on veidi konarlik, sest patsient soovib pulssi vaadata… Kümne minutiga on selge, et see mees siit omal jalal ei lahku. Kutsume kiirabi.»
See on pilt elust enesest, mille räägib Priit Ailt, Eesti laskesuusatamise meeste ja naiste A-koondise ning U21 jalgpallikoondise üks füsioterapeute. Mees, kes lisaks ravimisele olnud enam kui 15 aastat tegevsportlane ning noppinud triatleedina nii Eesti meistritiitleid kui käinud kaks korda maailma ühel karmimal võistlusel Ironman.
Mida sa taga ajad
Põhjuseid, miks end trennis või võistlusel n-ö pildituks aetakse, on erinevaid – kes tahab langetada kaalu, kes täita kunagi saavutamata jäänud unistusi, kes anda järele kinnisideele kogu aeg oma tulemust parandada, kes olla naabrist parem. Ent enne igasuguse treeningu alustamist tuleks endalt kõigepealt küsida, mis on mu eesmärk? «Harrastussportlane peaks tegema asju naudinguga! Tema jaoks peaks tegu olema tervise-, mitte tervist kahjustava spordiga,» laiutab Priit imestunult käsi ning küsib murelikult: «Mis toimub Eesti harrastusspordis? See on muutunud eluohtlikuks!»
Asjaarmastajad on tervisega sageli kimpus, sest ei tunneta oma piire, ka piitsutatakse end valedel põhjustel, puudub igasugune professionaalne järelevalve ja nõustamine. Kas mõeldakse end tippsportlasteks? Neil on oma võimete piirid aga väga hästi teada, sest läbitud on lugematu hulk trennikilomeetreid ja taustal toetamas asjalik nõustajaskond.
Teiseks tuleb Ailti sõnul enne alustamist teha kindlasti koormustest mõnes meditsiiniasutuses. «See näitab ära vererõhu muutumise ja EKG seisu, mille alusel saab teada õigeks treeninguks vajaliku pulsisageduse.» Lihtsamat testi saab üldjuhul teha ka fitness-klubis, mis on kindlasti parem kui üldse mitte midagi. Vastupidavustreeningu mõte on, et sportlane muutuks ökonoomsemaks, liiguks madalama pulsiga kiiremini ja pikemaid maid. Kui aga treenida kaootiliselt ja üle oma võimete, siis sellist arengut ei toimu. Pulsisageduse jälgimiseks võiks endale kindlasti soetada pulsikella. «Vale sagedusega treenimine on sama hea kui Tallinnast Tartusse kolmanda käiguga sõitmine. Pöörded on kogu aeg kõrged, «osad» kuluvad kiiremini ja tekivad vigastused,» illustreerib proff ning annab lihtsa nipi, kuidas treeningu arengut jälgida: «Mõõda hommikuti enne voodist tõusmist oma puhkeasendi pulssi. Kui see treeningu tulemusel üldse ei muutu, siis kas ei magata piisavalt, süüakse liiga vähe või treenitakse liiga palju.»
Kolmandaks on eduka treeningu võti puhkuses ja taastumises. Kiputakse unustama või ei olda isegi teadlikud, et kui eelmisest trennist ei taastuta, siis arengut ei toimu. «Tegelikult on lisaks sobivale treeningmetoodikale ning piisavale unele samavõrra oluline ka toitumine,» teab Priit. «Söögikordade vahele peaks jääma 3–4 tundi. Oluline on süüa ka pärast trenni, et hoida veresuhkru tase ühtlane. Treening peaks lõppema hiljemalt kell kaheksa õhtul, sest muidu on öine unerütm häiritud ega puhata end korralikult välja.»
Veel teeb terapeuti nõutuks mõnede harrastajate enesehävituslik tegevus taastumisel. «Olen näinud küll, kuidas pärast pikka maratoni lõdisetakse külmast, jalad krampis, kõhud tühjad, aga õlu on nina ees,» vangutab mees pead. Taastumise A & O on venitamine, riiete vahetamine, soe supp või puljong, mõni puuvili ja energiat taastav spordijook.
Mis on ületreenimise palk
Ailti sõnul on levinumad ületreenimise sümptomid pidev väsimus, uimasus, söögiisu puudumine, valutavad lihased, kõõlused ja liigesed. See on keha märguanne, et ta ei soovi enam koostööd teha. Kui jätkata vanas vaimus, on keha endiselt stressis, ehkki inimene ise ei pruugi aru saada, et midagi on valesti: «Organism teeb lihtsalt ise mingil hetkel restardi – pea käib ringi, kukud kokku ja siis peabki kiirabi su ühel hetkel minema viima. Ületreenimisel võivad olla pöördumatud kahjustused, näiteks südamelihase põletik ja südame klapihäired.»
Oma töös füsioterapeudina spordimassaaži ja liikumisravi keskuses Fysiopark ning testikeskuses Jooksuekspert puutub Priit kokku nii sportlaste kui mittesportlastega. Istuva eluviisiga inimeste põhimure on elustiilist tingitud alaselja, kaela ja õlavöötme valud. Päeval istutakse liiga palju, õhtul minnakse selle kogutud väsimusega mõnda lühiajalisse ja kõrge intensiivsusega rühmatreeningusse, keha aga ei jõua järgmine päev kontorilaua taga seda trenni lihtsalt ära seedida.
Kel istuv eluviis, neil soovitab asjatundja jätta treenimisel põhirõhu nädalavahetusele. Kuidas end nädala sees liigutada, sõltub sellest, mis kell algab ja lõpeb töö, millal on lõuna... Suures plaanis võiks rütm olla selline: kaks trennipäeva pluss üks puhke- või kergem päev. See, kes kella üheksaks tööle läheb ja õhtul magama ei saa, võiks trenni minna pigem õhtul pärast tööd. Kui tööpäev kestab 17ni, võiks jätta mõned õhtud puhkuseks. «Näiteks esmaspäev, kolmapäev ja reede pärast tööd trenn, teisipäev ja neljapäev vabad, laupäev ja pühapäev taas trenn, ühel päeval rohkem, teisel vähem. Pühapäevase pika trenni järel võiks esmaspäev vaba olla. Treeningtsükkel võib olla ka 4- või 10-päevane, kus siis trenni ja puhkuse osakaal juba enne paika pandud,» annab nõu mees, kes teeb ise 2–3 korda nädalas midagi pikemalt, 2 korda käib jõusaalis ja 2–3 korda ujumas, jooksmas, matkamas või suusatamas, paar korda talve jooksul leiab ta nime ka suusamaratoni võistlusprotokollist.
Harrastajaile paneb Priit Ailt aga südamele: «Kõige tähtsam on kuulata oma keha. Kui alustad, siis mõistusega, kui viimast napib, otsi professionaalilt abi. Kui soovid midagi saavutada, on treeneri olemasolu kohustuslik.»