Ärkamisaeg võttis alkogeenidelt piduri

Arko Olesk
, teadusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro eile Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna Näituse 2 õppehoones asuva vanaaegse alkoholidestillaatori juures.
Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro eile Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna Näituse 2 õppehoones asuva vanaaegse alkoholidestillaatori juures. Foto: Margus Ansu

Laulva revolutsiooni ajal sündinud tüdrukud proovisid esimest korda alkoholi tunduvalt varem kui vaid mõne aasta võrra vanemad sookaaslased. Seda ei saa seletada pelgalt muutunud riigikorraga, vaid mängus on ka geenide mõju.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professori Jaanus Harro eestvedamisel töötanud teadusrühma äsjase teadusartikli kõige rabavam tulemus on fakt, et ühes uuritud vanusegrupis said kindla geenivariandiga tüdrukud esimese joomiskogemuse kolm aastat varem kui sama geenivariandiga, ent vanemad tüdrukud. Artikkel on ilmumas ajakirjas Psychopharmacology.

Uuringus, kus võrreldi 1982/1983 ja 1988/1989 sündinud noorte käitumist ja geene, ilmnes alkoholitarbimise osas mitu ootuspärast tulemust: et poisid alustavad joomisega varem kui tüdrukud ja et alkoholi esimese proovimise iga on alanemas, nagu paljudes Euroopa riikides.

Kuid selgus ka, et nn riskigenotüübiga nooremad tüdrukud olid oma eakaaslaste seas esimesed, kes alkoholi maitse suhu said, isegi enne poisse, samal ajal kui vaid kuus aastat vanemad sama genotüübiga tüdrukud olid eakaaslaste seas viimased alkoholi mekkijad.

«Minu teada on see esimene kord, kui psühhiaatrias ja käitumisteadustes on näidatud ajutalitlust mõjustava geenivariandi efekti sõltuvust sünnikohordist,» tõdeb Harro.

Uuring vaatles serotoniini­transporteri geeni, mis on Harro sõnul käitumisteadustes kõige enam uuritud geen. Selle geeni ühe piirkonna üht, nn lühikest varianti on seostatud erinevate ärevushäirete suurema riskiga ning üldiselt suurema mandelkehana tuntud ajuosa tundlikkusega. Riskigenotüübina määratleti uuringus need noored, umbes viiendik kõigist uuritutest, kelle mõlema geenikoopiana esines lühikene variant.

«Sellised noored kalduvad rohkem äärmustesse ja on sotsiaalsete stiimulite suhtes tundlikumad,» leiab Harro. See võib olla leitud erinevuse üks seletus. «See on keskkonnasurve efekt, millele need noored alluvad paremini,» ütleb ta.

«Vanema rühma kriitilise kujunemise aastail oli alkohol raskemini kättesaadav ja taunitum, samal ajal kui hiljem muutus alkoholi tarbimine pigem sotsiaalseks normiks,» põhjendab professor.

Samas pole geenivariandi mõjud ainult negatiivsed, rõhutab Harro, kelle sõnul näib, et geenivariant suurendab üldist vastuvõtlikkust, seda nii halvale kui ka kasulikule. Nii näitavad varasemad uuringud samadel noortel eeliseid näiteks kõrghariduse kiiremal omandamisel ja muid sotsiaalmajanduslikke eeliseid.

«Eestis 1990. aastatel valitsenud maksimaalne vabadus aita­b näha ajutegevust mõjustavate genotüübivariantide suuri efekte,» on Harro sõnul Eesti üleminekuperioodi kiirete muutuste tõttu maailmas ainulaadne uurimiskeskkond.

«Geeni mõju regulaarsele tarbimisele tuleb välja hiljem, kui alkoholikogused kasvavad,» oletab Harro.

Professori kinnitusel jätkab töörühm samade noorte uurimist, et leida veel seoseid geenide ja keskkonna vahel. Muu hulgas jälgitakse, kuidas erinev alkoholitarbimisega alustamise vanus mõjutab inimeste tervist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles