Hasartmängusõltuvus on pärilik?

Pärilik hasartmängusõltuvus tabab ka naisi, selgus Austraalias tehtud uuringust.

FOTO: SCANPIX

Ligi pooltel hasartmängusõltlastel on see pahe geenidega kaasa antud ning pärilikkus mõjutab nii nais- kui meessõltlasi, selgub Austraalias tehtud uuringust.

Ajakirjas Archives of General Psychiatry avaldatud uuringust selgus, et pärilikkusega võis tervenisti 49,2 protsenti hasartmängusõltuvuse juhtumeid ja seda sõltumata sõltlase soost. Seni arvati, et pärilikkus mõjutab peamiselt meessõltlasi.

Austraallaste uuringust aga selgus, et selle sõltuvuse pärivad geenidega ka naised. Keskkonna ja hasartmängusõltuvuse väljakujunemise vahel seoseid ei leitud.

Uuringus osales 4764 kaksikut vanuses 28-43, kellest 57 protsenti olid naised. Umbes 2 protsenti uuritud elanikest vastas patoloogilise hasartmängusõltlase kriteeriumitele ning 13 protsenti olid «kergemakujulisemad» mängurid.

Uuringust selgus, et umbes 8 protsenti hasartmängusõltlaste perekonnaliikmetest vaevles sama pahe küüsis. Mittesõltlaste perekonnaliikmete hulgas oli see määr vaid 2 protsenti.

Meestel kujuneb hasartmängusõltuvus välja juba hilises teismeeas või 20ndates eluaastates, naistel valdavalt hiljem, isegi keskeas.

Eestis oli uuringufirma Faktum mõned aastad tagasi tehtud küsitluse põhjal ligi 25 000 hasartmängusõltlast, kellest ligi 80 protsenti olid 20 – 44-aastased mehed.

Veel ligi 27 000 inimesel oli oht langeda hasartmängusõltuvusse, probleeme õnnemängudega oli 10 protsendil elanikest.

Kui välismaal on kasiinode põhikliendid pensionäridest naised, siis Eestis viib täies elu- ja tööjõus mees kasiinosse pere elatusraha ja palga, selgus uuringust.

Ligi 70 protsenti sõltlastest valetas lähedastele, et on hasartmängude abil raha võitnud, neist ligi 80 protsenti ütles end minevat uuesti kasiinosse, et raha tagasi võita.

Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse andmetel väidavad psühholoogid, et umbes 5 protsenti elanikkonnast vaevleb mõne sõltuvuse küüsis. Selle viie protsendi hulgas on ka mängurid, keda on aga kindlasti vähem kui näiteks alkohoolikuid. Enamik mängijaid külastavat kasiinot alla kümne korra aastas ja suudab oma mängu täielikult kontrollida; mängusõltlasi on õnnemängijate hulgas erinevate uuringute andmetel 5-10 protsenti.

Mängusõltuvus on emotsionaalne haigus, tõsine psüühikahäire, mis on diagnoositav ja ravitav. Tavaliselt läbib haige kolm faasi – esimeses ta võidab (1-3 aastat), teises kaotab kõik, võtab laenu, et kaotatu tagasi võita ja mängib maha ka laenatud raha. Kolmandas faasis rikub 90 protsenti mängijatest seadust, et oma kirge finantseerida.

Mängusõltuvuse kindlakstegemiseks on välja töötatud lihtsad testid, mis kontrollivad sõltuvuse sümptomite olemasolu. Haigusele viitavad võimetus mängimist lõpetada; laenude võtmine mängimise finantseerimiseks, raha nägemine mitte elatus- vaid mänguvahendina, muutused mängija karakteris, valetamine ja salatsemine, mängimise kahetsemine ja häbenemine, riskimine töö, pere, olulise suhte või muu sellisega mängimise tõttu.

Tagasi üles