Lihtsaid elustamisvõtteid peaks igaüks oskama

Soovitav on kunstlikku hingamist teha läbi spetsiaalse kaitsekile ja samal ajal jälgida, et kannatanu rindkere liiguks

FOTO: Peeter Langovits

Värskelt trükist ilmunud esmaabi käsiraamatu kohaselt on Eesti vale või puuduliku esmaabi tagajärjel suremuse suhtarvu poolest Euroopas esikohal. Väga palju on selles kurvas statistikas süüdi ka Eesti inimesed, kes ei tunne kõige elementaarsemaid elustamisvõtteid.

Südame seiskumise puhul ei saa inimese ajurakud enam hapnikku, kuid ilma hapnikuta suudavad nad elada keskmiselt viis minutit. Kuni kiirabi saabumiseni, kaasa arvatud see viis minutit, tuleb kannatanule teha kunstlikku hingamist ja südamemassaaži.

«Siiski nõuavad elustamisvõtted nii palju jõudu, et üle kahe minuti üks inimene kannatanule südamemassaaži teha ei jaksa,» nentis Tartu Ülikooli kliinikumi neurointensiivravi osakonna meditsiiniõde Inge Võsu.

Lastele on kiirabi saabumiseni esmatähtis õhku anda. Täiskasvanu tuleb püüda hingama saada. Kui inimese süda seiskub, on tema ellu jäämise garantiiks see inimene, kes ta leiab, mitte kiirabi.

Elustama on vaja hakata, kui kannatanu on teadvuseta, ei hinga üldse või ei ole väljahingamine tuvastatav ning pulssi ei tunne. Hea meetod kannatanu seisundi määramiseks on kasutada valuvõtet - näpistada teda rangluu alt. «See on niivõrd valus, et kui kannatanu on vähegi teadvusel, tekib tal automaatselt äratõukerefleks,» lisas sama osakonna meditsiiniõde Jane Karri-Moorits.

«Et elustamine õnnestuks, tuleks teada elustamise algoritmi ehk suust-suhu hingamise ja massaaži vahekorda: see on 30 rindkere kompressiooni ja kaks korda kunstlikku hingamist,» lisas Võsu.

Samm nr. 1: hingamisteede avamine

* Aseta kannatanu selili põrandale, võta pea alt ära padi vms.

* Aseta üks oma käsi tema lõua alla ning lükka teisega, mis asub laubal, pea kergelt kuklasse.

* Kontrolli sõrmedega, et kannatanu kurgus poleks mingeid võõrkehasid (proteesid vms.)

Samm nr. 2: kaudse südamemassaaži tegemine

* Ole põlvili kannatanu kohal. Vabasta kannatanu rindkere riietest.

* Rista oma käed tema rinnanibude kõrgusel. Käed tuleb panna peopäkkadega kannatanu rinnaku keskele kahe sõrme jagu kolmnurgast kõrgemale.

* Vajuta sirgete kätega nii, et rindkere vajuks ligi 4 sentimeetrit.

* Vajuta nii 30 korda, kiirusega 100 korda minutis (umbes 2 vajutust sekundis).

* Soovitatav on massaaži lugeda kaasa kolmekümnest nullini, et rütm ei läheks sassi.

«See on päris suur sagedus ja nõuab abistajalt suurt jõudu,» nentis Võsu.

Samm nr. 3: Kunstliku hingamise tegemine

* Suru laubal oleva käe sõrmedega kinni kannatanu ninatiivad.

* Pane oma suu tihedalt ümber tema suu.

* Puhu oma hingeõhk tema suhu.

* Tõsta oma pea üles, lase kannatanul ise välja hingata.

* Korda sissepuhumist teist korda.

* Kontrolli, kas kannatanu rindkere liigub igal sissepuhumisel.

«Kunstlikku hingamist peab tegema hästi rahulikult, mitte pingutades, nii nagu te ise hingate,» soovitas Võsu. «Puhuda ei tohi liiga palju, liiga vähe, liiga kiiresti ega liiga tugevasti.»

Nii aga võib tema sõnul elustada ainult oma lähisugulasi. Võõrast inimest tuleb elustada ainult läbi spetsiaalse klapiga elustamiskile - taskurätik ega pabersalvrätt võimalike nakkuste eest ei kaitse. Kuid ka lähisugulaste puhul oleks kasulik elustamiskile appi võtta.

Statistika näitab, et enamasti juhtub selline elustamisvõtete tundmist nõudev  situatsioon kodus - sellest ka ütlus, et kodus sureb kõige rohkem inimesi - ning enamasti on elustajaks naine, kes püüab elustada oma meest.

Populaarne

Tagasi üles