Kas kartulit ja liha võib koos süüa?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kartul ja liha.
Kartul ja liha. Foto: SCANPIX

Kaalustalla.ee kirjutab levinud nõuandest, et hea tervis ja korras kehakaal tuleb vaid siis, kui toitaineid süüa peamiselt lahus. On see tõsi?

Levib soovitus, et toit olgu kas valgu-, süsivesiku- või rasvarohke, aga mitte kõike koos.

Seda põhjusel, et väidetavalt ei suuda meie keha korraga neid kõiki koos seedida ning tekivad seedeprobleemid. See omakorda toovat kaasa tervisehäireid ja kehakaalu tõusu, ka võib olla raskem kaalust alla võtta.

See teema on huvitav, kuna niisugune lähenemine põhineb teoorial, mis loodi mitu sajandit tagasi. Siis, kui inimesed seedesüsteemist ei teatud peaaegu midagi.

Kas sellisel uskumusel on mingit teaduslikku alust? Kas toite peaks tõesti eraldi sööma?

Lühidalt öeldes väidavad «lahussöömise» propageerijad järgmist: süsivesikute seedimiseks on vajalik ensüüm nimega a-amülaas, mis aga happelises keskkonnas oma tööd hästi teha ei saa. Valkude seedimiseks on vaja aga happelisemat keskkonda, niisiis tekib vastuolu ning kumbki toitaine ei seedi korralikult. Väidetakse, et süsivesikud hakkavad käärima ja valgud roiskuma.

Mis aga tegelikult juhtub?

Kõigepealt tuleb aru saada, et süsivesikute seedimine algab juba suus, sest a-amülaasi leidub meie süljes, mis on kergelt aluseline. Edasi liigub toit makku. Ükskõik mida me ka ei sööks, isegi kui sööme ainult süsivesikuid, vallandab meie magu suures koguses maohapet (maohape eritub mitmel põhjusel, õigupoolest piisab üksnes toidule mõtlemisest, et eritumine algaks). Happe ülesanne ei ole mitte ainult toitu lagundada, vaid ka tappa baktereid ja viiruseid.

Scanpix
Scanpix Foto: SCANPIX

Mis puutub toitainete töötlemisse, siis selles etapis toimub peamiselt valkude lagundamine ning nende ettevalmistamine järgmisteks seede-etappideks, kuid jätkub ka süsivesikute ja rasvade lagundamine. Magu töötleb kogu toidu ühtlaseks pehmeks massiks, mida nimetatakse küümuseks ning mis seejärel osade kaupa edasi peensoolde saadetakse.

Kuna maohape on äärmiselt tugev, siis kõigepealt neutraliseeritakse peensooles pankrease erituse abiga küümuse üleliigne happelisus ning saadetakse tööle mitmesugused ensüümid, mis toidumassis juba eelnevalt lagundatud valgud, süsivesikud ja rasvad kehale omastatavaks töötlevad. Need toitaineid imenduvad läbi peensoole seina vere- või lümfisoontesse ning saadetakse kehas, kuhu vaja.

Meie kehale ei valmista mingeid raskusi samal ajal töödelda kõiki kolme makrotoitainet.

Liigne happelisus neutraliseeritakse ning kuna maos on valgud juba lagundatud, siis saab peensool aminohapete omastamisega hästi hakkama ja tänu keskmisele happelisusele saab ka a-amülaas oma tööd ilusti lõpule viia.

Kui veidikenegi loogiliselt mõelda, siis mis on kõige esimene toit, mida inimloom oma elus tarvitab?

Emapiim. Ja millest koosneb piim?

Kõigi kolme makrotoitaine kombinatsioonist. Kui meie kehal oleks probleeme nende toitainete samaaegse seedimisega, siis peaksime tõdema, et evolutsioon on küll suure käki kokku keeranud, ja tõsiselt juurdlema, kuidas me üldse veel elus oleme.

Sama kehtib ka peaaegu kõigi teiste toitainete suhtes.

Enamik toite sisaldab kolme makrotoitaine segu ning seega on selge, et meie seedesüsteem on loodud kõiki koos seedima.

Ja kuna meie keha segab maos kõik toidud ühtlaseks massiks ja puudub igasugune süsteem toitainete eraldamiseks, siis ei ole mingit põhjust arvata, et toitude lahus söömine kuidagi õige või kasulik oleks. Keha eritab kõiki seedeensüüme korraga.

Huvitaval kombel tekitab paljudel «lahussööjatel» paanikat soovitus koos süüa liha ja kartulit, aga näiteks ubade või muude kaunviljade söömise kohta kuuleb harva midagi negatiivset. See on aga imelik, sest ubades ja kaunviljades on valkude ja süsivesikute üldine omavaheline suhe umbes sama nagu liha/kartul toiduvaliku puhul. Topeltstandardid? Tundub nii.

Miks aga paljud inimesed vannuvad, et toitude lahus hoidmine parandab neil seedimist ja aitab kaalus alla võtta?

Väga lihtne.

Kui te seate endale sellise toitumispiirangu, et tarvitate eri toitaineid sisaldavaid toite eraldi või eelistate peamiselt ainult ühe makrotoitaine rikast toitu, siis suure tõenäosusega teie päevane kaloraaž väheneb. Toiduvalikud on piiratud ning ainult ühte tüüpi toitu pole kuigi lihtne korraga palju süüa. Kuna toidukogused suure tõenäosusega kahanevad, siis väheneb ka koormus maole ja seedesüsteemile, mis võib vähendada seedevaevusi. See on justkui positiivne, tõsi ta on. Kuid samas tuleb meeles pidada, et on siiski väga mitu põhjust toitaineid koos tarbida.

Esiteks on see tunduvalt mugavam ja stressivabam. Teiseks, kui segada süsivesikuid rasvade ja valkudega, aeglustub seedimine ning  tänu kiudainetele muutub ka veresuhkru tase tasakaalukamalt.

Lisaks kustutatakse kolme toitaine segu puhul nälga paremini ning kõht püsib kauem täis.

Eraldi süües võivad toidukogused küll väheneda, kuid vaevalt keegi neist einetest kuigi palju naudingut ja pikemaajalist täiskõhutunnet saab.

Kõigi kolme toitaine samaaegne tarbimine on seega tervisele tunduvalt kasulikum ja ka dieedina jätkusuutlikum kui üritada neid paaniliselt lahus hoida.

Järgige lihtsat ja loogilist mõõdukust. Kõigi kolme toitaine seguga on lihtne süüa korraga liiga palju ning seega endale seedevaevusi põhjustada. See ei tähenda, et toit seedimata jääks, vaid lihtsalt, et sõite korraga rohkem, kui keha harjunud on.

Ja üleüldse, kui toitude segamine tooks kaasa toitainete kehva seedimise ja imendumise, siis kuidas peaks see kaalulangetust pärssima või kaalu juurde tooma? Kui seedetöö on häiritud, siis juhtuks vastupidine, teie kehakaal kahaneks veelgi kiiremini, sest teil jääks ju osa toiduenergiat saamata. See osa «lahussööjate» väidetest on eriti kummaline.

Toituge mitmekülgselt ja mõistlikult!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles