Galerii: mürgised seened meie metsades

Eestis on teada vähemalt 200 mürgist või tõsise mürgisuse kahtlusega suurseeneliiki. Surmavalt mürgised liigid on valge kärbseseen, roheline kärbseseen, tore vöödik ning värskelt tarvitatuna ka tavavahelik ja kevadkogrits.

Mauri Korhoneni raamatus «Tunne seeni» on kirjas, et ohtlikult mürgiseid seeneliike on veelgi. Tuleb meeles pidada, et surmavalt ohtlike liikide mürgid, välja arvatud kevadkogritsa puhul, ei ole vees lahustuvad. Seega ei muutu nad ohutuks ei kupatamise ega kuivatamise käigus.

Kõik meie ohtlikud mürgiseened on ka suhteliselt maheda maitsega, mistõttu on väga riskantne kasutada toidu valmistamiseks tundmatuid seeni, isegi kui nad näevad ilusad välja.

SURMAVALT MÜRGISED SEENED:

Valge kärbseseen
Valge kärbseseene kõige paremad eristustunnused on üleni valge värvus, jäävalt valged eoslehekesed, kübara kellukjas kuju ja jala sibuljat alust ümbritsev lai avar tupp. Noor seen on munakujuline, üleni kaitsva üldloori sees. Seene kübar on 6-10 sentimeetri laiune, jalg on pikk, valge ja jämekiuline, rõngas selle ümber õhuke, tihti jääb räbalatena kübaraserva külge rippuma. Lõhn tülgastav.
Eriti ohtlikuks teeb selle mürgistuse pikk peiteaeg, nähud ilmnevad alles 8-24 tundi pärast seene söömist, selleks ajaks on siseorganid jõudnud juba tõsiselt kahjustuda. Sama on ka rohelise kärbseseene puhul.

Roheline kärbseseen
Hallikasroheline, avara tupega kärbseseen. Kübar 5-15 sentimeetri laiune, noor seen munakujuline, hiljem kübar lame, kollakashall, pruunikasroheline või kollakas. Eoslehekesed kollakasvalged, laiad, vabad. Jalg pikk ja valge, mõnikord rohekat tooni, kollaka mustriga. Rõngas rippuv, valge kuni roheline. Seeneliha valge, meelõhnaline. Seene värvus on väga varieeruv ja segadusse ajavalt muutlik.

Tavavahelik
Ohtlikult mürgine, mürkained ladestuvad aja jooksul organismi. Hallikaspruun, tuhm ja pruunilaiguliseks muutuv seen. Vihmaga kleepuv, nõgusa keskkohaga, vanalt lehterjas. Eoslehekesed on roostekollased, pikalt jalale laskuvad ning tiheda asetusega. Jalg on määrdunudpruun ja lühike. Seen värvub katsumiskohtadest tumepruuniks.

Kühm- ehk tore vöödik
Tore vöödik on oranžikaspruun, tuhmi pinnaga, teravatipulise kübaraga vöödik, mis kasvab niisketes okas- ja segametsades. Surmavalt mürgine seeneliik. Eoslehed on kübara värvi, jalale nõgusalt kinnitunud ning laiad ja hõreda asetusega. Jalg pikk ja suhteliselt sihvakas, kõige jämedam koht on enamasti alusel. Muljumiskohalt värvub seen peagi pruuniks. Seeneliha helekollakas, redise või toore kartuli lõhnaga.
Sama ohtlik kui valge kärbseseen. Seene rakumürgid kahjustavad peamiselt neere. Mürgiste vöödikute põhjustatud mürgistusele on iseloomulik pikk peiteaeg, mis kestab 2-17 ööpäeva.

Kevadkogrits
Värskelt surmavalt mürgine, kupatamisel muutub maitsvaks söögiseeneks. Käärulise kübaraga pruun kevadine seen, kübar 3-12 sentimeetri laiune, helepruun kuni mustjaspruun. Seen on õhukeselihaline, ebakorrapäraselt kambriline ja õõnes.
Ohtras vees tuleb seeni kupatada kaks korda, keetmiskordade vahepeal tuleb lisaks veel puhta veega loputada. Keeduvett ei tohi toiduvalmistamiseks kasutada. Keetmise ajal peab tagama ruumi õhutamise.

OHTLIKULT MÜRGISED SEENED:

Niitlehtrik
Ohtlikult mürgine seeneliik. Valge õhukeselihaline ja väikesekasvuline. Kübar 2-5 sentimeetri laiune, lame, valge, vanalt hallikas- või kollakasvalge. Eoslehekesed kollakasvalged, väga vähe jalale laskuvad. Jalg peenike ja valge, aluselt jämenev ning pole seest õõnes.
Sisaldab ohtralt muskariini, mis keetmisel mõningal määral lahustub. Mitmed valged või heledad lehtrikuliigid sisaldavad muskariini, mistõttu oleks targem jätta kõik selle rühma heledad liigid korjamata.

Punane kärbseseen
Mürgid mõjutavad närvisüsteemi ja psüühikat. Ilus säravpunane, valgetäpiline seen. Jalg kollakasvalge, rõngas suur ja rippuv. Mürgid on vees lahustuvad, nii et keedetult on ta vähem ohtlik.

Kuning-kärbseseen
Peaaegu samasugune nagu punane kärbseseen, aga pruuni kübaraga. Loorijäänused on kübara pinnal erineva suurusega ebemetena, jala jämeda aluse ümber õhukeste vöötidena.

Hiid-punalehik
Ohtlikult mürgine ka pärast kupatamist. Suur kollakashall, roosade eoslehekestega jahulõhnaline seen, Kübar 6-16 sentimeetri laiune, helehall kuni hallikaskollane, lihakas, kumer, hiljem laiub, keskkohas kühmuga. Eoslehekesed noorelt hallikaskollased, hiljem roosakad. Jalg on tugev, hallikaskollakasvalge. Noorelt jahu- ja vanalt kopituslõhnaline.
Seenelise arvates kutsuva välimuse ja hea lõhnaga seen. Eestis harv.

Kuhik-narmasnutt
Ohtlikult mürgine, keedetult veidi vähemmürgine.
Teravatipuline hallikas-ookerpruun, lõhenenud kübaraga seeneliik. Kübar 2-6 sentimeetri laiune. Eoslehekesed pruunika varjundiga helehallid ja laiad. Jalg üsna ühtlase jämedusega, ookervalge ning siidjalt kiuline. Seeneliha habras, õhuke ja valge. Kopitanud mulla lõhnaga.

Parkides kasvab ka surmavalt mürgine punakas narmasnutt. Seeneraamatutes asetatakse punakas narmasnutt oma mürgisuselt kohe valge ja rohelise kärbseseene järel kolmandale kohale. See on väga mürgine seen, mis tekitab immuunpuudulikkust, punaliblede kokkukleepumist ja neerupuudulikkust ning võib põhjustada surma. Ilmub parkidesse peale jaanipäeva, neid on korjatud ka pilvikute pähe.

Jahutanuk
Mürgine ka kupatatult. Väike ja habras, okaspuudel põõsjalt kasvav sügisene liik. Kübar 1,5-5 sentimeetri laiune, õhuke, kollakaspruun, muutub kuiva ilmaga keskelt alates helekollaseks. Jalg peenike, rõngast allpool valgekiuline. Kasvab okaspuude kõdunevatel kändudel ja tüvedel. Tuleb osata eristada harilikust kännumamplist, mis on tugevam ja pruunisoomuselise mitte valgetriibulise jalaga.

Terav paljak
Väikest kasvu hallutsinogeenne seen, mis kasvab peamiselt sõnnikuga väetatud niitudel, karjamaadel ja muudes taolistes kasvukohtades.

NÕRGALT MÜRGISED SEENED:

Täpiline värvik
Mittesöödav, ilmselt nõrgalt mürgine seen. Suur hallide eoslehekestega kõdupuidul kasvav okasmetsade seen. Kübar on 6-16 sentimeetrit lai, limane, punakaskollane kuni violetse varjundiga hallpruun, kumer, paljas, lihakas. Eoslehed vanalt mustjashallid, lillaka varjundiga. Jalg kahvatukollakas, pikk, tugev ja õõnes. Mõnikord peetakse tumedate eoslehekeste tõttu ekslikult šampinjoniks.

Sälk-kollanutt
Täiesti söögikõlbmatu ja nõrgalt mürgine. Väävelkollane rohekashallikate eoslehekestega, kimpudena kõduneval lehtpuupuidul kasvav seen. Kübar 3-7 sentimeeti laiune, kuni kollakas-punapruun, servas mustade loorijäänustega. Habras ja õhukese seenelihaga seen. Jalg habras ja õõnes,

Verkjas vöödik
Nõrgalt mürgine, suurepärane seen lõnga värvimiseks. Kollakaspunane veripunaste eoslehekestega vöödikuliik. Kübar väikeroheka varjundiga, tuhmi pinnaga ja keskosas kühmuga. Jalg kollakaspruun, sile ja sihvakas, aluselt punakas. Kasvab niisketes ja kuivades okasmetsades, enamasti koos männiga. Eestis väga sage.

Verev vöödik
Nõrgalt mürgine, suurepärane seen lõnga värvimiseks – tema abil saab ilusaid punaseid värvitoone. Üleni karmiinpunane pisikese kübaraga väike vöödik. Noorelt kellukjas, vanalt lame. Eestis väga sage, peamiselt männikutes.

Sooriisikas
Ei soovitata söögiseenena kasutada. Nõrgalt mürgine, mõnikord on põhjustanud mürgistust ka kupatatult. Sametja pinnaga hallikas-kollakaspruun riisikas vesiselt selge piimmahlaga. Eoslehekesed kollakas-valkjaspruunid, jalg punakaskollane ja ühtlase jämedusega. Tugeva sidrunilõhnaga, eriti kuivatamisel. Ainus vesiselt selge piimmahlaga riisikas. Vanad kübarad on peaaegu piimmahlata. Kasvab turbamullal rabametsades, männimükoriisaseen.

Tõmmu riisikas
Maitsev söögiseen, vajab kupatamist ohtra veega. Mürkaineid veidi enam kui teistes riisikates. Suur roheka varjundiga mustjaspruun riisikas. Kübara keskosa tume, servast rohekaskollane ja viltjas. Eoslehekesed tihedad, luuvärvi valkjad, vanalt tumedalaigulised. Piimmahl valge. Jalg pruunikasroheline, tüse, ühtlase jämedusega, ei ole seest õõnes. Maitse poolest üks paremaid riisikaid. Enne tarvitamist on soovitatav seent kaua ohtra veega kupatada ning loputada kupatatud seeni veega.

Väävelheinik
Kibeda maitse tõttu ei kõlba söömiseks, mürgikahtlusega seen. Seda peab oskama eristada jahulõhnalisest ja mahedamaitseliselt hobuheinikust. Üleni kollane, hõredate eoslehekestega, gaasilõhnaga laialehiste metsade seen. Kuiva ja sametja pinnaga. Jalg sihvakas, pruunikas-väävelkollane.

Hiirheinik
Ei ole söödav põletavalt kibeda maitse tõttu, peetakse ka mürgiseks. Tuhkhall teravatipulise kübaraga okasmetsade seen. Eoslehekesed hallikasvalged, jalg valkjashall, sihvakas, peenekiulise triibuga ning ühtlase jämedusega. Mullalõhnaline. Kasvab nii okas- kui lehtmetsades.

Harilik murukera
Mittesöödav, võib olla nõrgalt mürgine. Kollakaspruun, muguljas, nahkja kestaga, valminult violetjasmusta sisemusega. Noore seene väliskest nahkjalt pehme, pind jahune või teraline, vanemalt kõva, koorikuline, ruutudeks või turris soomusteks lõhenev. Lihtne eristada teistest sarnastest puguseentest, kelle seeneliha ei muutu violetjasmustaks.

Nuijalg-lehtrik
Söödav, ei vaja kupatamist, ent ei tohi kasutada koos alkoholiga. Hallikaspruun nuiakujulise jalaga lehtrik. Noorelt kübara keskosa kühmuga, vanalt lame-nõgus. Eoslehekesed kollakasvalged, pikalt jalale laskuvad. Nõrgalt mõrumandli lõhnaga. Kasvab nii leht- kui okasmetsades, Eestis sage.

Voldiline tindik
Noorelt enne eoslehekeste tumenemist kasutatav söögiseen, kupatamist ei vaja. Ei sobi kasutamiseks koos alkoholiga. Paar-kolm päeva pärast voldiliste tindikute söömist ei tohiks alkoholi tarvitada. Pruunikas-tuhkhall, kellukjas, kobarjalt kasvav niitude seen. Eoslehekesed valged, sulavad peagi tindiks. Jalg helehall, lühike, õõnes.

Allikas: Mauri Korhonen, «Tunne seeni»; Varrak: 2007