Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Soome lastepsühhiaater: inimene on kõige vägivaldsem paariaastasena

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hanneli Rudi
Copy
Foto: SCANPIX

Soome lastepsühhiaater Raisa Cacciatore kinnitusel on  inimene  kõige vägivaldsem kahe- ja kolmeaastasena, täiskasvanu kohus on lapsi õpetada agressiivsusega toime tulema.

 «Ei ole negatiivseid tundeid – tunne ei ole halb ega hea, tunne on lihtsalt tunne ja me peame harjutama tunnetega toimetulekut,» ütles Raisa Cacciatore  täna Kaagveres toimuval hariduskonverentsil «Väljakutsuv käitumine kui väljakutse».

Ta kinnitas, et inimene on kõige vägivaldsem  umbes kahe- või kolmeaastasena, kui laps  on äsja õppinud ära hammustamise, tõuklemise, löömise, siis seda ta ka tõenäoliselt teeb. «Kõik kahe-kolmeaastased ei ole vaadanud vägivaldseid videoid – see ei ole põhjus,» kinnitas psühhiaater. Ta selgitas, et agressiivsus on kaasasündinud primitiivne viis asjade lahendamiseks. «Meie õpetame väikelapsele, et ei tohi lüüa. Lasteaeda on vaja politseid kutsuda väga harva – me tuleme nendega toime kuni puberteedieani. Kui aga siis läheb rusikas käiku, on see juba vägivallakuritegu. See tähendab, et kõige tähtsam vägivallatalitsemise kasvatus toimub 2–12-aastastega,» selgitas ta.

Raisa Cacciatore sõnul ei tohi tunnete eest karistada. «Kõigil on tunded ja need on lubatud,» sõnas psühhiaater. «Tunnete omamist ei tohi karistada. Kui näed väikest last tulivihasena, ei tohi talle öelda, et mis nägu sul ees on – marss oma tuppa. Millegipärast on täiskasvanule lubatud viha näitamine, aga vihane on ju laps! Me peame tunnistama seda tunnet, mis lapsel on, ja aitama tal toime tulla.»

 Ta tõi näite, et ka täiskasvanud mõtlevad mõnikord, et tahaks oma ämma maha lüüa. «Me küll ei tee seda, aga tunneme nii. Miks me siis laste puhul seda hukka mõistame?» küsis  Cacciatore. Ta lisas, et laps pöördub täiskasvanu poole sellepärast, et ta tahab abi ja tuge, mitte karistajat. «Tunne on lihtsalt tunne. See pole tegu. Tähtis on anda lastele mudeleid, kuidas toime tulla. Näiteks mõtleme välja koos tegevuse, kuhu saaks maandada kõige suurema raevu – jookse, hüppa, rebi paber tükkideks. Võiks olla üks nurgake, kus laps tohib tunda oma raevu,» jagas ta soovitusi.

Raisa Cacciatore sõnul tuleb agressiivsuse haldamist õppida. «Kahe- kuni 12-aastane laps on just sellises vanuses, et tema peab õppima agressiivsusega toime tulema. Meie peame neile õpetama, et nii ei tehta. Ja selleks on palju mudeleid,» rääkis Cacciatore. «Kõige olulisem oskus on olla ise tugev – rahustage ennast maha. Kujutage ette, et olete aastasadu vana tammepuu, kes on sügaval maa sees juuripidi või olete suur ja tugev mägi, mis saab iga ilmaga hakkama. Ja ebakindel laps, kes pöördub teie poole väljakannatamatu tundega, näeb, et teie saate hakkama. Kui rahustate end maha, saab laps aru, et täiskasvanu ei lagune tükkideks. Ja laps saab kogemuse, et see polegi nii hull – ja mõtleb, et ehk saab temagi hakkama.»

Tagasi üles