Kaasasündinud sääreluu ebaliigesega viie-aastane Kristiin peab minema ravireisile Saksamaale, kus tehakse tema haiguse raviks vajalik operatsioon.
Haruldase haigusega tüdruk saab ravi Saksamaalt
Haruldane kaasasündinud sääreluu ebaliiges diagnoositi Kristiinil juba 14 kuu vanusena ning see tähendab, et tema sääreluu otsad ei ole kokku kasvanud, vaid liiguvad teineteise suhtes liigesetaoliselt, teatas lastefond. Tüdruk on alates sellest ajast saanud pidevat ravi: sääreluud on toetatud kipsmähiste ja ortoosiga ning ka opereeritud, kuid see ei ole andnud tulemusi.
2015. aasta mais käis Kristiin lastefondi toel Saksamaal konsulteerimas Stuttgarti kliiniku spetsialistidega, kes pidasid võimalikuks tüdrukut aasta pärast opereerida. Keeruka operatsiooni käigus eemaldatakse hetkel jalas olev metallplaat ning võimalikult palju ebaliigese kudet, istutatakse asemele vaagnaluust tükk, viiakse luukanalisse varras ja paigaldatakse jalale raam, mis aitab luud kokku kasvatada. Sellist protseduuri Eestis veel ei tehta.
Lapse ema sõnul on operatsiooni õnnestumise korral lootust, et Kristiin saab tulevikus ortoosist täielikult vabaks. «Stuttgarti haiglas konsultatsioonis käies nägin üht röntgenpilti just ravi lõpetanud poisi jalast. Luu oli terve. Kuigi meie juhtum olevat ka seal haruldane, pidi selle ravi õnnestumise protsent olema 80-85,» räägib ta. Kuni teismeea lõpuni peaks Kristiin ortoosi edasi kandma, aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on võimalik, et pärast kasvu täissaamist saab ta sellestki vabaks.
Saksamaal teostatava ravi kulud katab Eesti Haigekassa, kuid reisi transpordi- ja majutuskulud tuleb perel endal tasuda. See üle 6000-eurone väljaminek käib Kristiini vanematele aga üle jõu, mistõttu pöörduti Lastefondi poole, kes toetab ravireisi kuludokumentide alusel 4670 euroga.
Lastefondi toetustaotluste juht Eveli Ilves tunneb suurt heameelt, et fond saab oma toe läbi kinkida Kristiinile helgema tuleviku. «Alati tekitavad eriti sooje tundeid need lood, kus Lastefond saab omalt poolt kaasa aidata mõne lapse täielikule paranemisele. Sest enamasti toetame lapsi, keda paraku täiesti terveks ravida ei ole võimalik ning saame vaid nende olukorda leevendada ja võimaluste piires elukvaliteeti parandada.»