Alates multivitamiinidest ja kalaõlikapslitest ning lõpetades valgupulbrite ja homöopaatiliste pillidega – apteegiriiulid, reklaamipausid ja läikivad ajakirjalehed on täis toidulisandeid, mis peaksid mitte ainult parandama meie enesetunnet, vaid kindlustama meile ka pika ja õnneliku elu. Kui tervist saab leida vaid lihtsasti ostetavast tabletipurgist, miks siis mitte teha see väike asi enda ja oma laste tervise heaks, kirjutab Arizona Osariigi Ülikooli teadur Tuul Sepp.
Paraku on teadus ning reklaamlehed toidulisandite kasulikkuse kohapealt vastupidistel seisukohtadel. Kui reklaamid väidavad, et toidulisandid aitavad tervena püsida ja kaua elada, näitavad üha uued ja uued teadusuuringud hoopis seda, et toidulisandite tarvitajad parimal juhul raiskavad oma raha petukraami peale, halvemal juhul aga hävitavad purgitervist tarbides oma vastupanuvõimet haigustele ja vananemisele ning mürgitavad ennast.
Toidulisandipettus sai alguse juba rohkem kui pool sajandit tagasi, kui väga lugupeetud ameerika teadlane, Nobeli keemia- ja rahupreemia laureaat Linus Pauling (ainus inimene, kes on üksinda pälvinud kaks auhinda) hakkas propageerima suurtes doosides C-vitamiini kui imeravimit, mis kaotab maailmast gripi ja külmetushaigused ning aitab takkapihta ravida ka vähki.
Tema autoriteeti tunnustades viidi läbi ridamisi katseid, et tema hüpoteese tõestada. Katsed ei andnud oodatud tulemusi – vitamiine ja muid toidulisandeid tarbinud katsealused ei paranenud sugugi kiiremini ega suutnud haigusi paremini vältida. Mis veelgi hullem – mõned katsed näitasid, et toidulisandite tarbijad kippusid hoopis varem siit ilmast lahkuma. Pauling, kes oma teooriate ümberlükkamist tunnistada ei suutnud, kaotas oma teadusliku reputatsiooni ning suri suures koguses vitamiinide söömisest hoolimata vähki (tõsi küll, alles 93-aastaselt).
On ju selge, et vitamiine, mineraalaineid ja antioksüdante on kehal vaja. Paraku ei suuda keha neid aineid enamasti puhtal kujul omastada ning suurem osa kalleid multivitamiine ja toidulisandeid läbib soolestiku sama puhtalt kui allaneelatud nööp. Keha on kohastunud omandama toitaineid – usu või ära usu – toidust. Jah, meil on vaja mineraalaineid ja vitamiine, kuid need peavad tulema koos kandjamolekulidega, mis võimaldavad neil ainetel seeduda ja kehas vajalikku kohta jõuda. Õiges vahekorras on kehale vajalikud ained ning nende seedumist soodustavad molekulid olemas just mitmekesises toidus. Toidulisanditest võime seega saada vaid kahtlase väärtusega lisaaineid.
Mingi osa tarbitud toidulisanditest kahtlemata ka seedub. Kui see aga juhtub, võib sellest paraku olla rohkem kahju kui kasu. Möödunud sügisel avaldati teadusartikkel, kus analüüsiti tuhandeid juhtusid, kui toidulisandite tarbimine on lõppenud kõrvaltoimete tõttu visiidiga erakoralise meditsiini kabinetti. Halb mõju võib olla ka pikaajalisem ja hiilivalt lähenev.
Võtkem näiteks antioksüdandid, mida laiem avalikkus peab veel praegugi nooruse eliksiiriks ja vähivaktsiiniks. Teadusuuringud on aga näidanud, et antioksüdantide tarbimine toidulisandina teeb organismile kahju ja mõne uuringu kohaselt isegi kiirendab parematele jahimaadele jõudmist.
Kuidas saab see nii olla, kui on teada, et vabad radikaalid kahjustavad rakke ja põhjustavad DNAs mutatsioone? Jah, seda nad tõepoolest teevad, kuid lisaks on neil ka palju organismile kasulikke ülesandeid, nagu näiteks haigustekitajate ja vähirakkudega võitlemine ning rakkudevaheliste signaalide edastamine. Sisse söödud antioksüdandid võivad meie immuunsüsteemi käsutuses olevaid vabu radikaale tasalülitama hakata.
Samuti on näidatud, et lisaks tarbitud antioksüdandid kipuvad keha enda antioksüdanditootmist vähendama – rakud saavad signaali, et antioksüdandid on juba olemas ja võib vabamalt võtta, ning tulemusena on organism peale toidulisandite tarbimist kehvemas seisus kui enne.
Toidulisandite kasulikku mõju ümberlükkavaid artikleid on ridamisi avaldatud juba aastakümneid. Müüginumbreid need uuringud mõjutanud ei ole. Vastupidi – toidulisandite äri näitab ilusat kasvutrendi.
Miks see nii on? Ühelt poolt võib jälle rääkida teaduse kehvast kommunikeerimisest avalikkusele. Teiselt poolt on inimestel raske loobuda sellest ahvatlevast otseteest, lubadusest, et hea tervise jaoks piisab vaid tabletipurgi hankimisest, selle asemel et näha vaeva mitmekesise tervisliku toidu või – taevas hoidku – mõõduka kehalise aktiivsusega. Alkoholist ja suitsetamisest loobumist ei tasu mainidagi.
Lõpuks tuleks lisada väike nimekiri toidulisanditest, mille positiivset mõju on teadusuuringutega tõepoolest tõestatud. Tsingil on leitud külmetushaigusi vähendav mõju, rasedad ja raseduse planeerijad peaksid võtma foolhapet ning meie laiuskraadidel ei tee paha talvel D-vitamiini lisaks tarbida. Enamiku ülejäänud toidulisanditest võite rahulikult ostmata jätta ning kulutada raha selle asemel vahepeal lõhekala ostmisele või turult mustikate toomisele. Veel parem – minge ise metsa marjule, saab selle mõõduka kehalise aktiivsuse punkti ka kohe kirja.