/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Mis ootab kaht matkaselli, kes tormavad enne päikesetõusu tohutu hasardiga rohkem kui 2000-meetriseid tundmatuid mägesid vallutama? Võib tulla ilus päev. Aga kui suures eufoorias unustad mõne väga pisikese, kuid väga tähtsa asja, võib sellest saada ka sinu elu viimane ilus päev.
Sügise hakul revideeritakse suvemuljeid. Need ei pruugi sugugi olla kuumad ja rannaliiva laiali valguvad. Itaallased ja prantslased naljatavad, et puhkajaid on kaht liiki – rannainimesed ja mäeinimesed. Esimesed naudivad palavust, rahvarohkust, pidu ja vedelemist. Teine kamp aga põgeneb kõige selle eest, mida esimesed armastavad, ning naudib ränka füüsilist pingutust. Iga järgmine suvi kinnitab mulle, et ega dobermanni Pekingi paleekoeraks ümber ei kasvata, ronija rahutu hing veab mind alati tagasi mäkke sõltumata sellest, mis seal juhtunud on.
Sel aastal võtsime ette piki Püreneede ahelikku kulgeva Hispaania-poolse raja GR11, selle kõrgeima, 160 km pikkuse lõigu Torlast Espotini. Igas mäestikus on omad «staarid» – tipud, mis saavad teistele ahelikele ülbelt ülalt alla vaadata ning millega seostub hulk legende. Meie teele jäi neid kaks – Monte Perdido (3348) ehk kadunud mägi ning Aneto (3404). Oleme kerges kaalus ja tugevad, nii tundus plaan mõned tipud noppida täiesti teostatava väljakutsena. Aga seda altpoolt, Hispaania palavusest vaadatuna.
Juba esimeses peatuspaigas, Gorizi askeetlikus onnis, sõbrunesime tõsiste mägikarudega – päikesest põlenud näod paksus habemes, kirkad õlal ja samm raske. Selles oli midagi lummavat, kuidas need 50 tuuris vennad istusid onnikese ees terrassil. Toetavas vaikuses, õlled ees, sokkides varbad laua all ja pilk suunatud ainiti kadunud mäele. Tüüp oli täiesti kadunud – tippu kattis paks pilv nagu suusamüts. Kõrgete kohtade ürgse kutse vastu ei saa.
Tolle päeva tõus polnud väga karm, tuli küll läbida via-ferrata lõik üle avatud kaljunuki, kuid energiat meil jagus. Hoolimata palavatest ilmadest all orus puhus 2160 m peal karge põhjatuul ja tipud olid kõik lähikonnas leiduvad pilved endale külge haakinud. «Täna sinna üles pilvitama ronida pole mõtet, teed ei näe ja vaade puudub,» hindasime ruttu olukorda. Otsustasime startida järgmisel hommikul enne päikesetõusu ja võtta lähikonna imposantsetest ahelikest viimast.
Päikesetõusuga teele
Päike tõuseb mägedes imeliselt – vaikselt ilmuvad mustade mäevarjude vahele kuldkollased valguslaigus, õhk on kristallvärske ja valitseb lummav vaikus. Täielik vaikus. Sa kuuled oma mõtteid, mida igapäevamüras ammu pole aega saanud kuulata. Oleme rajal enne, kui silm seda seletama hakkab, kuid meil olid head kaardid, korralik kompass ja Brian Johnsoni reisijuht – tunneme end kindlalt. Raske kotiga harjub ruttu, pigem on vabastav teada, et kogu elamine on sul kaasas. Ilm muudab meelt – pole probleemi, siuh teised rõivad selga, oled justkui kõigiks ootamatusteks valmis.
Hommik on selge, ilm paljutõotav ning meie meeleolu veelgi pilvitum. Marsime kiirel sammul mööda kiviklibust mäekülge üles. Mägi lööb pulsi muidugi kohe lakke, sest tõus on tõus, aga tundub, et tuju ja pulss on omavahel kuidagi seotud. Õige pea olemegi Arrablo kurul, kus tee hargneb kaheks. Vana teelõik tõuseb uljalt kõrgustesse, uus ja enamkasutatud tee laskub alla orgu. Me teadsime, et uus rada võeti kasutusele sellepärast, et vana on liiga ohtlik. Aga või see meile selles hommikueufoorias luges! Kappame hoolimata kehvast teemärgistusest vapralt kõrgusse nagu kevadised kitsed. Kõrgem matk pakub ju alati ka uhkemaid vaateid.
Kondimurru-kelgumägi
Esimesed sajad tõusumeetrid. Tee halveneb ning rada katab osaliselt jää. Me ei heitu, kõõlume ümbruskonna kivide kaudu kaarega libedast mööda ja ahmime endasse avarate vaadete ilu. «Siit peaks vasakule, tipu peale keerama,» uurib Marko kaarti. Seisame keset laia lumevälja ja tõesti – mõnesaja meetri pealt paistev rajamärk näitab, et üks rada end siin peidab. Sügavas lumes. Läheneme Las Olas' tipule põhjaküljelt, kuhu kevad oma nina veel pistnud ei ole. Lumi on kivikõva, libe, täielikult jääs ja seda mööda tõusu võtta pole võimalik. Kalle on küllalt järsk ja kui libised, teed lustaka kelgusõidu mööda allpool vastu tulevaid kivirünkaid ning tõenäoliselt murrad need luud, mis kaljuseinaga kohtuvad. Aga no pilt pole ka liiga jube – vähemalt sa näed, kuhu kukud, ja päris sügavikku ei saja.
Kiiresti kalkuleerime raja ringi – matkata saab ka silmusena umbes Olas’ mäe, seda teemegi. Pool tundi reibast kõndi ja maastik muutub maagiliseks, kivide sisse on tuul ja vesi uuristanud kaared ja avad. Küll me oleme rahul, et just siitkaudu tulla otsustame ja seda kõike näeme! Kuid lõbu ei jätku kauaks, järgmisel käänakul ootab meid taas jää. Suurem, järsem ja libedam. Minu matkasaabas sellel ei pea, õnneks läheb tee üles – lihtsam teha kui laskumist. Ometi tunnen end jääl ebamugavalt kõhedalt, umbes nagu algaja köietantsija. Ja kuna rada on vahepeal tõusnud, on ka kukkumise korral ootav sõit pikemaks muutunud. «Ega sel liustikul pidama ei saa, kui kukud,» ütleb Marko rahulikult. Tee tundub pikk ja vastik, aga mis teha – keskendun ja võtan sammu korraga. Viimaks ta ikka läbitud saab. Veidi rahulikku kivirada lahtisel nõlval, järsk käänak ja uus üllatus – lumi, mis katab kogu kaljunõlva kuristikuni välja. Mitte kuskilt pole kinni hoida ega ümber minna. Tagasi minna ka ei saa, hiljuti ületatud jääväli allamäge läbitav ei ole. «Me oleme lõksus, täiesti lõksus!» Ülilibe kaldus jääsein kaob umbes kümne meetri kaugusel kuristikku. Õnneks tol hetkel ei teadnud me, et kukkumine sealt on tõepoolest sadu meetreid, poleks vähimatki šanssi ellu jääda. Õõvastavad vaated avanesid palju hiljem. Kirkat, köit ega kasse meil kaasas polnud, nii tegime matkakepid lühikeseks ja kasutasime neid minikirkadena, ehkki loomulikult need ei pea võrdväärselt. Kardan kõrgust, mul läheb kuristikku vaadates pilt tasku, nii jõllitasin pingsalt vaid saapaninasid ja kepitorkeid. Üle jää jõudes toetasin tagumiku maha ja vaatasin siis tõele näkku – võttis õõnsaks küll.
Kose kohal õhukesel jääl
Peagi selgus, et kõik see on ainult ettevalmistus palju tõsisemateks väljakutseteks. Uue liustiku all sügavas lõhes mässas metsik mägikosk. Saime aru, et sellist rajavalikut ei teeks tark matkaja mitte iial – keegi ei tea, kuivõrd on vesi altpoolt jää ära uuristanud ja palju see üldse kannab. Läbi kukkudes ootaks kõva põrutus ja kiire sõit koos võimsa vooluga kuristikust alla. «Ma luban, et kui me siit nüüd pääseme, siis ma rohkem nii rumalaid riske ei võta,» ütleb Marko ootamatu pühalikkusega. Ma ei saagi aru, kas see lause on mõeldud mulle või kõrgematele kodanikele pilvepiiril. Pigem viimast.
Vaatan oma kamraadile otsa – tõsine seiklusspordifänn, keda ma pole eluilmas kartmas näinud, isegi mitte kõige julmemate väljakutsetega tõtt vaadates, hindab seda olukorda äärmiselt ohtlikuks. Hakkab kõhe… Aga ei – ma tegelen hirmude ja muude emotsioonidega, mis tahavad tulla, kunagi hiljem. Praegu on vaja lihtsalt toime tulla. Huvitaval kombel olengi täiesti rahulik. See annab hea tasakaalu ning täpsed, kontrollitud liigutused. Vinname end ettevaatlikult, võimalikult laia pinnalaotusena üle jää. See vajab füüsilist jõudu ja läheb aeglaselt. Jää meie alt ära ei varise. Me oleme viimaks üle!
Nüüd on rada nihkunud kitsukesele alale päris kaljunuki serval. Vasakul on püstloodis tõusev sein ja paremal kitsas paarimeetrine kallak, mis lõpeb kuristikuga. Nüüd me juba näeme, kui meeletult sügav see on. Ilmselt loevad rajalõiku ohtlikuks kõik matkajad – umbes labajalalaiune tee on julgestatud kettidega. Mõnda aega saame neist kinni hoida ja end üsna mugavalt tunda, kuid siis kaovad ketid lihtsalt lume alla. Sikutame – lund on hea mitu tonni, kätte me ketti ei saa ja tuleb leppida faktiga, et ripume otse järsaku kohal, jalgealune on põrgulibe ja mitte kusagilt kinni hoida ei ole. Lühikeseks lükatud matkakepikirkad lähevad taas käiku. Ma tunnen, et hakkan vaimselt sellest rusuvast pinge- ja riskiolukorrast väsima. Samas valikut pole – ka väsimusega tegelen hiljem!
Päikesepoole vallatud veed
«Küllap varsti läheb rada paremaks, me juba laskume ju,» katsun optimismi säilitada. Tõsi ta on, lumest saab vesi. Ja ees on kõige hullem koht. Kaljuseina kõrval kulgev rada on umbes majakõrguse lumemüüri taga, seda kasutada ei saa. Üle lume ka ei saa, see on veega pooleks ja hullem libedik kui kõik eelnevad kokku. Marko hüppab millelegi, mis paistab eemalt nagu kivi. Aga ei – see on muda, sama stabiilne nagu suusamääre. Palju õnne, tõesti! Mu kaaslasel on sekundiga jalad alt. Hetkeks tundub, et siit ei lähegi mitte mingit teed! Oleme vangis. Kes aitaks? Nagu mägedes üsna sageli, pole ka siin mitte mingit levi. Meil ei jää muud valikut, kui liikuda umbes viiemeetrisel ja 30-kraadise kalde all kivipinnal, mis ripub täiesti avatud järsaku kohal. Kivi mööda voolavad lõbusad kevadveed – säh sulle paremat teed lõunapoolse mäeküljel! Astun sammu, märg kivi on parem kui jää, aga ei midagi kindlat. Läbin raja käpuli nagu krabi. Kuidagi väga häirivalt ajab otse kuklasse hingav kuristik oma ohtlikud lõuad laiali.
Viimane väljakutse teelõigul on järjekordne kosk. Tuhandeid tonne vett sajab mitmesaja meetri kõrguselt suure kaare ja kõrvulukustava kohinaga alla kaljulõhesse ning ainus võimalus edasi pääseda on minna otse läbi kose. No mis seal ikka – ajame vihmariided selja ja marsime sisse. Vesi on jääkülm ja peksab meeletu jõuga, see pole mingi mõnus mägidušš. Tuleb korralikult pingutada, et selle surve all üldse püsti jääda. See-eest on jalgealune üle hulga aja nauditavalt stabiilne – kõvad kivid, ei mingit jääd. Nii et kokkuvõttes tundub olukord isegi päris tore! Võimalus jalad kindlalt maha toetada tundub tohutu luksus. Oleme ümber mäe jõudnud piisavalt palju allapoole ja päiksepoolsesse külge ning näeme selgelt, et eespool pikalt lahti rulluval mägiteel enam jäiseid lõike ei oota. Ma arvan, et sellist ogarat rõõmu nagu meie sel hetkel mäel kogevad vaid väikesed lapsed ja poolemeelsed. Esialgu on meil isegi veidi raske uskuda, et oleme tõesti veel elus, aga nii õnnelikud ja tänulikud, et tundub, nagu jalad ei puudutaks enam maad.
Hulljulguse õppetund ja kohutav vorst
Kui viis tundi hiljem, sama matkapäeva lõpus, alla orgu Pineto laagripaika jõuame, pole kõrgendatud meeleolu ikka veel hajunud. Minu ees laual maandub selline hiigelliuatäis pastat, nagu ma kodus serveeriksin kümnele näljasele sõbrale. Aga on üllatust – siuhh! kaob kogu see koorem minu adrenaliini-ameerika-mägedest läbi loksutatud keresse. Järgneb vorst, mis on väga spetsiifilise välimusega, kuid nii pikk ja jäme, et ajab meid tahtmatult naerma. «Sa parem ära vaata seda,» lõõbib mu kaaslane. Edasi vannitäis friikartuleid, salat ja magustoit. Ja see pole mingi erandlik mägimatkapäeva õhtueine! Markol on kell, mis arvutab välja distantsid, tõusud-laskumised ja muu sportides vajaliku teabe. Ta viskab nagu muuseas: «No näed! 12 000 kalorit jälle ära raisatud.» Selge – ongi saladus käes, miks mägi-Kristina suudab ühe õhtuga nahka panna umbes nädala söögiportsu.
Õhtu hakul kuuleme pealt, kuidas üks vastupidi suunal GR11 läbiv prantslasest matkasell uurib meie äsjase matka lumeolusid. «Oo – see on absoluutselt läbimatu!» ütleb onni peremees, kes vajaduse korral tegutseb ka päästjana. «Kõik on lumi. Täna ainult kaks hullu tuli sealt üle, ma ei soovita minna.» Laseme kõrvad lonti, puurin pilgu pastataldrikusse ja teeme näo, nagu meie ei teaks asjast midagi. Hakkab häbi oma arulageda hulljulguse pärast. Eks targemad õpivad teiste vigadest, lollidel tuleb kõik ämbrid endal läbi kolistada. Aga igaveseks sööbib pealuusse tõsine õppetund – mida iganes mägedes ette võtad, esmalt uuri ilma ja lumeolusid.
MEIE LUMEÕPPETUNNID: