Mida tehakse Eestis vanematega, kes oma laste vaktsineerimisest keelduvad?

Vaktsineerimisest loobumisest suurem probleem on vaktsineerimise põhjendamatu edasilükkamine. Foto: PantherMedia / Scanpix / Andriy Popov

Eestis kasvab aastaid järjekindlalt vaktsineerimisest keelduvate lapsevanemate arv ja nii tekib küsimus, mis järgneb vaktsineerimisest keeldumisele. Kas vanemaid proovitakse panna kuidagi oma meelt muutma?

Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik. Otsuse eest oma last mitte vaktsineerida vastutab lapsevanem. «Lapsevanem peaks oma otsust mõistma ja olema valmis ka selleks, et tehtud otsusest tuleks edaspidi alati teada anda,» ütles terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri. Seda eriti neil juhtudel, kui laps viiakse uude kollektiivi või kui laps haigestub ja ta vajab arstiabi.

Saluri tõdes, et enamik lapsevanemaid siiski vaktsineerivad oma lapsi, mis tähendab, et lapse haigestumisel ei pruugi arst tulla ise selle peale, et tegemist on vaktsineerimata lapsega, kes võib olla haigestunud mõnda vaktsiinvälditavasse haigusesse. 

«Reeglina vaktsineerija vestleb lapsevanemaga ja selgitab talle vaktsineerimise vajalikkust ja vastab kõikidele vaktsineerimisega seotud küsimustele,» lausus Saluri ja lisas, et oluline on suurendada usaldust ja üksteise mõistmist tervishoiutöötaja ja lapsevanema vahel. 

Suurem probleem - vaktsineerimine lükatakse edasi

Terviseameti hinnangul ei ole praegu suurim probleem mitte vaktsineerimisest loobumine, vaid lastevanemate otsus vaktsineerimist edasi lükata. See on põhjendatud vaid kindlatel juhtudel, näiteks siis kui laps ei ole piisavalt terve, et teda vaktsineerida.

Lapse vaktsineerimise edasilükkamise vajalikkust ja põhjendatust otsustab arst. «Lapse vaktsineerimise edasilükkamisega käib alati kaasas teatud risk haigestumiseks, seega põhjendamatult seda teha ei tohiks,» lisas Saluri. 

Vaktsineerimisest keeldujaid tuleb juurde

Terviseameti peadirektor Tiiu Aro tõdes, et vaktsineerimisest keeldumiste protsent vaktsineerimiste üldarvuga võrreldes ei ole küll suur - 2016. aastal 3,0-3,9 protsenti - kuid keeldujate püsiv juurdekasv ja mitme nakkushaiguse vastu kaitseta jäävate laste arvu pidev suurenemine teeb murelikuks.

Näiteks leetrite, mumpsi ja punetiste vastu oli 2016. aasta lõpu seisuga vaktsineeritud 95,4 protsenti kuni 14-aastastest lastest. Arvestades WHO soovituslikku vaktsineerimise taset haiguste leviku peatamiseks, mis on 95 protsenti, võiks tulemusega justkui rahul olla, kuid kuni 2-aastaste laste hulgas oli hõlmatuse tase 93,2 protsenti, mis tähendab, et Eestil jäi soovitatud tase saavutamata. Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu oli eelmise aasta lõpu seisuga vaktsineerimata 7481 last, kellest üle 60 protsendi elavad Tallinnas.

Alles hiljuti põhjustas vaktsineerimishirm Itaalias ja Rumeenias leetriepideemia. Eelmisel nädalal tõdeti, et Itaalias oli leetritesse haigestumine viimase kahe aasta jooksul kuuekordistunud ning sel aastal on leetreid põdenud juba 1500 inimest. Teisedki Euroopa riigid muretsevad leetrite leviku pärast ning  leetritesse haigestumise oht Euroopas ei ole kadunud.

Lapsi vaktsineeritakse Eestis 11 nakkushaiguse vastu – need on tuberkuloos, B-viirushepatiit, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, punetised, leetrid, mumps, poliomüeliit ja b-tüübi hemofiilusnakkus. Järgmisel aastal lisatakse riiklikku vaktsineerimiskavasse tütarlaste vaktsineerimine HPV viiruse vastu. Täiskasvanuid vaktsineeritakse iga 10 aasta järel difteeria ja teetanuse vastu tasuta.