Vähe on inimesi, kes pole kunagi tundnud hambavalu. Vahel viitab valu ägedale hambajuurepõletikule, mis on üpris levinud hammaste tervisega seonduv murekoht inimeste seas.
Mida kujutab endast hambajuurepõletik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põletikus juurega hammas võib olla lagunenud, täidisega või ka juba varasemalt juureravi protseduuri läbinud. Mõnikord võib ige, põletikus hamba kõrval, ka üles paistetada ning hammas tunduda katsudes kergelt liikuv.
Hambajuurepõletik ehk periodontiit on hamba juuretippe ümbritsevate kudede põletikuline seisund, mis tekib üldjuhul ravimata jäänud hambaaukude tõttu. Nimelt pääsevad mikroobid läbi aukude hambasäsisse ning liiguvad hamba juuretippudeni. Protsessi tulemusena lakkab hambas verevarustus ja hammas nö sureb. Hambajuurepõletik võib tekkida ka trauma või ravimata jäänud igemehaiguse tõttu.
Tegemist on üsna salakavala haigusega. Me märkame põletikku üldjuhul vaid siis, kui see on ägedas faasis – hambavalu on väljakannatamatu, hambaga süüa ei saa ja halvimal juhul on ka pool nägu paistes. Krooniline hambajuurepõletik aga ei anna endast mingil moel märku ning patsient ei pruugi teadagi, et tema hammastega on midagi valesti. Selline põletik avastatakse enamasti hambaarsti visiidil juhuslikult röntgenülesvõtte kaudu. Mõnikord võib hambajuurepõletiku reeta vaid hamba lähedale tekkinud «punn», kust aeg-ajalt immitseb halva maitsega vedelikku.
Hamba juureravi on aeganõudev ettevõtmine, sest hamba sisemus tuleb hoolikalt puhastada ja juurekanalite süsteem tihedalt täita. Hambad on keerulise ehitusega ning sellepärast tehakse juureravi mikroskoobi all. Juureravi käigus parandatakse ka varasema ravi käigus tekkinud vigu: puhastatakse avastamata juurekanalid, eemaldatakse vana juuretäidis ja muu liigne juurkanalitest ning suletakse juurekanalis tekkinud avad. Kuna tegemist ei ole lihtsa protseduuriga, siis kõige parem oleks muidugi ennetada juurepõletiku teket. See on täiesti võimalik, kui hoolitseda oma hammaste eest järjepidevalt ning käia regulaarselt profülaktilistel hambaarstivisiitidel. Nii avastab arst probleemi enne, kui see on paisunud suureks ja valusaks.
Alati ei õnnestu juureraviga hammast päästa
Mõnikord võib juureravi ka ebaõnnestuda. Sellisel juhul on esimene valik ravi kordamine, mille tulemusena hammas ikkagi enamasti paraneb.
Ümberravis kasutatakse hambaravi mikroskoopi, et suurenduse abil eemaldada juurekanalitest täidised, leida avastamata jäänud kanalid, töötlemata pulbiruumi või kanalite osad ning lisakanalid.
Kui hammas on aga juba ulatuslikult lagunenud ja väga vähese luulise kinnitusega, siis ei suuda paraku ka kõige parem hambaarst imet teha. Mikroskoobiga töötades võib näha juuremurdu, juurekanalite seintes kulgevaid mõrasid ning ulatuslikke perforatsioone. Selliseid hambaid kahjuks ravida ei saa ning need tuleb eemaldada. Tegemist on siiski kõige äärmuslikuma otsusega ravis, sest alati on oma hammas parem kunsthambast ning kui vähegi võimalik, siis üritatakse säilitada loomulikku hammast.
Eemaldatud hamba kohta ei tohi kauaks jätta tühjaks, vaid asendada see võimalikult kiiresti implantaadi ning krooniga, naaberhammastele kinnitatud sillaga, suust eemaldatava proteesiga või leida arstiga konsulteerides mõni muu lahendus.