Raivo Uibo: immuunoloogiast võime leida uusi ravisid suhkrutõvest vähini

Raivo Uibo
, Akadeemik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rivo Uibo
Rivo Uibo Foto: Erakogu

Millele on suunatud immunoloogia uuringud ja mida meil neist loota, kirjutab akadeemik Raivo Uibo.

Sirvides iga nädal teaduslike tippajakirjade Nature ja Science uusi numbreid, võime veenduda, et suhteliselt noor teadus immunoloogia areneb jõudsasti. Nendes ajakirjades leidub alati kommentaare ja artikleid immunoloogia kuumadel teemadel, millest paljud puudutavad meie tervisega seotud küsimusi.

Immunoloogia peamiseks uurimisobjektiks on kujunenud meie organismi kohanemine ümbritseva keskkonnaga, eriti esimestel elupäevadel ja -kuudel ning isegi looteeas. Tõepoolest, varasel eluperioodil toimuvad immuunsüsteemis olulised muutused, mille paremini tundma õppimine võimaldab leida vahendeid hilisemate haiguste raviks. Sel ajal kehas toimuva mõistmiseks on esitatud mitmesuguseid hüpoteese, millest on viimasel ajal enim kõlapinda leidnud seisukoht, et immuunsüsteem vajab pidevalt stiimuleid väliskeskkonnast ning nende puudus takistab süsteemi normaalset arengut ja toimimist.

Oleme seda tõdenud ka oma uurimisgrupi teadustulemustes. Varasemates uuringutes õnnestus meil näidata mõningate immuunmarkerite erisust Eesti ja Rootsi elanikkonna vahel, mida võis seostada iseärasustega uuritavates elukeskkondades. Hiljutises Euroopa Liidu rahastatud rahvusvahelises DIABIMMUNE uurimuses oli meie immunoloogide uurimisgrupi ülesanne hulga haigusspetsiifiliste immuunanalüüside tegemine. Tulemustest selgus ilmekalt, et Eesti, Soome ja Venemaa Karjala laste mikroobikoosluse erinevused võivad olla põhjus, miks võrreldavates elanikerühmades esineb immuunsüsteemi häiretega seotud haigusi eri sagedusega, sealjuures kõige sagedamini Soomes.

Lisaks immuunsüsteemi arenguks vajalikele kahjututele stimulaatoritele võib osa välisfaktoritest esile kutsuda hoopiski immuunsüsteemi ülemäärase reageeringu oma kudede suhtes ehk autoimmuunhaiguse. Näiteks on tsöliaakia haigus, mis tekib, kui immunoloogilised protsessid peensoole limaskestas pöörduvad oma kudede vastu. Hiljuti käsitles seda haigust oma artiklis kenasti Tuul Sepp (Postimees 07.06.2017). Autor kõneles näiteks Euroopas ja USAs laialdaselt levivast põhjendamatust nisugluteeni sisaldavate toiduainete vältimisest ning tõi esile olulise fakti. Nimelt ei tea me vaatamata kõigi üldtuntud tingimuste olemasolule (geneetiline eelsoodumus, gluteeni sisaldav toit), miks tekib tsöliaakia vaid suhteliselt väikesel osal (umbes ühel protsendil) elanikkonnast. Kevadises Science’is (07.04.2017) ilmunud uurimus näitas aga veenvalt, et peale gluteeni on tsöliaakia tekkeks vajalik ka teatud viiruste olemasolu. See leid avab uued perspektiivid, kuidas tsöliaakiast ohustatud inimesed saaksid seda haigust vältida.

Viirusinfektsioonide ja soolemikroobide tähtsust on uuritud ka lapseeas algava autoimmuunhaiguse, 1. tüüpi suhkurtõve korral. Selles on süüdlaseks peetud enteroviiruseid. Praeguseks on leitud mitut liiki diabeediga seotud viiruseid, mille vastu vaktsineerides saaksime diabeedi teket tõenäoliselt vältida. Seda võiks teataval määral võrrelda aastatetaguse olukorraga lastehalvatustõve levikus – elanikkonna laiaulatuslik  vaktsineerimine likvideeris lastehalvatustõve täielikult. Siinjuures väärib märkimist, et lastehalvatustõbe tekitav polioviirus sarnaneb 1. tüüpi suhkurtõvega tekkega seostatavate viirustega.

Mida lähemale me autoimmuunhaiguste tekkemehhanismide väljaselgitamisele liigume, seda paremini oskame ka ravida juba tekkinud haigusi. Siin on tööpõld üsna lai, sest autoimmuunhaigusi esineb ligemale viiel protsendil elanikkonnast, kusjuures üsna mitme haiguse, sealhulgas ka 1. tüüpi suhkurtõve ja tsöliaakia esinemine on viimastel aastatel sagenenud.

Peale selle on korduvalt tõdetud immuunmehhanismide osa seni «mitteimmunoloogiliseks» peetud haiguste tekkes. See puudutab kasvõi 2. tüüpi suhkurtõbe, osa juhtumeid on ilmselge immunoloogilise tekkega. Samuti hulk närvisüsteemi häireid, nagu näiteks osa epilepsiajuhtudest, mille puhul on ilmne seos immuunsüsteemi talitluse muutustega.

Viimastel aastatel on üheks immunoloogia keskseks uurimisobjektiks kerkinud vähkkasvajad. Erinevalt autoimmuunhaigustest on immuunreaktsioonid nende puhul enamasti puudulikult väljendunud, mistõttu on kasvajate korral hakatud kasutama immuunsüsteemi stimuleerimise võtteid. Nii on saavutatud märkimisväärset edu, kõrvaldades immuunreaktsioone pidurdavate rakkude toime.

Arusaadavalt on vastavad uuringud pälvinud jätkuvalt tähelepanu ka laiemalt ning koos viimasel ajal ilmunud põhjapanevate uurimustega immuunsüsteemi talitluse regulatsioonist avavad need kindlasti ka uusi võimalusi teiste immuunsüsteemi häiretega seotud haiguste, sealhulgas ka allergiate raviks.

Nagu eelnevast võis tõdeda, on immunoloogiaalases teadustöös viimastel aastatel esile tõusnud mitu perspektiivikat suundumust. Muidugi nõuab nende järgimine ka hulga raha. Siinkohal tasub meenutada USA filantroobi Mary Laskeri (1900–1994) ütlust: «Kui arvate, et teadus on kallis, proovige siis järele haigus.»

Laskeri Fondi auhind on üks prestiižikatest iga-aastastest tunnustustest meditsiiniuurimustele, kusjuures paljudele selle auhinna saanutele on hiljem antud ka Nobeli preemia. 2015. aastal sai Laskeri preemia immunoloog James Allison juba mainitud immuunrakkude vähiravis rakendamise eest. Sel aastal on James Allisoni nimi ka ajakirja Time (20.04.2017) koostatud saja mõjukaima inimese nimekirjas koos paavsti, Angela Merkeli, Donald Trumpi, Melinda Gatesi ja teistega.

Immunoloogia on aidanud luua meditsiini tähtsaimatel aladel uusi baasteadmisi. Tuleb vaid loota, et viimaste aastate saavutused osutuvad peagi kättesaadavaks kõigile abivajajatele, nii nagu on praegu võimalik hulga allergiate tõhus personaalne spetsiifiline immuunravi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles