Sel sügisel on metsas ja aias palju pihlakaid ning oleks väga mõistlik neid talvekski korjata. Vesihoidiseks sobivad valminud, pisut külma saanud või veidi sügavkülmas hoitud pihlakad (kultuursortidel ei ole külmaga mõjutus oluline).
Kuivatatud pihlamarjad säilitavad raviomadusi mitu aastat
/nginx/o/2020/08/26/13299332t1hbe5f.jpg)
27. oktoober 2017, 17:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Säilitamine, kuivatamine ja kasutamine
Marjad asetada pooleliitristesse pudelitesse ja valada peale keedetud jahutatud vesi, nii et see ulatub poole pudelikaelani. Pudelid kuumutada veevannis aeglasel tulel, kuni pudelite sisu temperatuur on tõusnud 80 kraadini.
Harilikku pihlakat oleks talveks kõige õigem kuivatada. Mõrkjamaitselisi hariliku pihlaka vilju soovitatakse koguda koos kobaratega hilissügisel pärast esimesi öökülmi, mil need omandavad meeldiva maitse. Seda aega pole aga mõistlik oodata, sest enamasti on linnud selleks ajaks puhta töö teinud – küll nemad juba teavad, mis on hea. Pealegi on siis marjade vitamiinisisaldus juba tublisti vähenenud. See on kõige suurem veidi enne marjade täisküpsust.
Viljad puhastada viljaraagudest ja enne kuivatamist hoida marju külma õhu käes, seejärel kuivatada ahjus või kuivatis 40–60 kraadi juures õhukese kihina. Kui pihlakatest soovitakse valmistada ainult teed, võib neid kuivatada kobaratena nööril tuuletõmbuses katusealuses. Kuivavaid kobaraid tuleks sageli üle vaadata ja eemaldada mustaks tõmbuvaid mädanevaid vilju või kobaraosi. Kuivatamise kiirendamiseks ja maitseomaduste parandamiseks võib pihlakaid 2–3 minutit keevas vees blanšeerida ning seejärel nõrutada ja kuivatada.
Säilitada riidest või paberist kottides kuivas jahedas kohas. Kuivatatud pihlakamarjad säilitavad oma raviomadused ja toiteväärtuse paar aastat.
Kultuuristatud magusamaitselisi aedpihlaka vilju kuivatada viljaraagudest puhastatult, hoides neid algul õhukese kihina 5–6 päeva päikesepaistel, närbunud vilju pidevalt segades. Kui marjad hakkavad muutuma kortsuliseks, siis kuivatada need kiiresti 60 kraadi juures – nii saame isegi rosinatest väärtuslikuma lõppsaaduse. Pilviste ja vihmaste ilmade korral kuivatada ahjus nagu harilikku pihlakatki. Kuivatatud aedpihlakat kasutada kompottide ja kompotisegude valmistamiseks, aga ka rosinate asendajana.
Sügavkülmutamine
Sügavkülmikus säilitamiseks oleks pihlakas või kultuuristatud aedpihlaka marjad musta sõstra ja maasika järel sobivuselt kolmandal kohal. Pihlakat võib sügavkülmutada kobaratena ja ka puhastatult tuhksuhkruga ülepuistatult. Pihlakamarjad lisatakse toitudele sügavkülmutatult, sest ülessulanuna lagunevad kiiresti ka kõik väärtuslikud bioaktiivsed ained ja C-vitamiin.
Metspihlakate mõru maitse vähendamiseks võib puhtad marjad panna kaheks tunniks sügavkülmutusse. Seejärel asetada marjad sõelale ja tõsta 1–2 minutiks soolaga maitsestatud vette (1 kuhjas tl soola 1 liitri vee kohta) ja seejärel sügavkülmutada.
Pool liitrit õunamahla valada keedunõusse, lisada 200 g suhkrut ja keeta mõni minut tasasel tulel, kuni kogu suhkur on lahustunud. Lisada 1 kg tükeldatud õunu ja 1 kg viljavartest puhastatud metspihlakaid, ka siin on soovitatav pihlakaid enne muljuda. Kuumutada segu, kuni temperatuur tõuseb 95 kraadini. Jahtunud segu tõsta 150–200 g suurustesse plasttopsidesse ja asetada sügavkülma.
Mõruainevabad aedpihlaka viljad pesta, nõrutada ja laotada paariks päevaks riidele päikesepaistele. Seejärel panna marjad savist nõusse ja vajutada puulusika või -nuiaga katki (lapikuks). Lisada viiendik kuni neljandik kaaluosa suhkrut, segada ja lasta ööpäev seista. Seejärel suruda hoidis tihedalt plastkarpidesse või 200 g kilekottidesse ja asetada sügavkülma (mõrkjamaitselise metspihlaka korral asendada suhkur meega).