/nginx/o/2014/03/21/2906560t1h9ecb.jpg)
Töötukassa pole arvestanud võimalusega, et osa skisofreenikuid ei saa uutes oludes hakkama ning jäävad seetõttu ilma ravikindlustusest ja seega ka ravist. Perele jääb arusaamatuks, miks peavad nemad riigi asemel probleemi lahendamisega tegelema, kirjutab Postimehe lugeja.
Lugedes (Postimehe – toim) artiklis kirjeldatud olukorda, näis nagu kirjeldataks minu pere olukorda. Minu eksabikaasa sai samuti skisofreeniadiagnoosi mitukümmend aastat tagasi ja on seni saanud invaliidsuspensioni, mille arstid on vormistanud ja seega taganud ka regulaarse arstilkäigu ja ravimite võtmise.
Kevadtalvel lõppes tal invaliidsuspension ja ta peab end terveks. Töötukassasse ei ole õnnestunud teda saada ning nüüd puudub tal nii sissetulek kui ka igasugune ravi.
Tagajärjed on näha: muidu segane jutt on muutunud veelgi segasemaks, samuti on tekkinud agressiivsus.
Enne aastakümnete eest ravi saamist oli ta üsna ohtlik: lõi korduvalt noaga nii mind kui ka oma nelja-aastast last. Nüüdseks on laps täiskasvanud ja senini hädas toona saadud trauma tõttu.
Mul on tõsine hirm, mis saab edasi kui ravi jääbki tulevikus saamata – kes ja millal füüsiliselt kannatada saab.
Helistasin ka töötukassasse ja kirjeldasin olukorda. Nemad ei osanud soovitada sisuliselt mitte midagi peale päheõpitu – inimene peab ikka ise huvi üles näitama ja kohale tulema. Sellest, et inimene võib olla ebaadekvaatne ega ole võimeline elu praktilist poolt korraldama, nad aru ei saanud.
Jah, öeldi, et laps saaks end lasta hooldajaks määrata. Kuid laps, kes kannatas isa vägivalla all ei soovi (ja minu arvates ka ei peaks!) oma pere ja kahe väikelapse kõrvalt tegelema vaimuhaige isaga, kelle panus laste kasvatamisse oli ainult vägivald.
Tänan, et tutvustate laiemalt probleeme, mille eest seisavad tuhanded skisofreeniahaigete lähedased.
Hea lugeja, kui soovid jagada oma kogemust skisofreeniahaige lähedasena, saada kiri aadressil hanneli.rudi@postimees.ee.