Eesti eksperdid selgitavad: miks võib pulsikell vahel kummalisi näite anda

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maris Huopolainen ja tema elukaaslane Priit Maisalu.
Maris Huopolainen ja tema elukaaslane Priit Maisalu. Foto: Marit Mänd

Tänapäeval on populaarne jälgida oma pulssi, lasta nutiseadmel kokku lugeda päevas tehtud sammud ning isegi uneaeg. Päris iga seadme näite ei tasu aga üleliia tõsiselt võtta, sest on tegureid, mida kell ei arvesta või ei oska lugeda.

Maris Huopolainen ostis pulsikella mullu juunis, sest tahtis aimu saada oma pulsist jooksmise ajal, jälgida igapäevast aktiivsust ja unerežiimi, ühtlasi soovis ta lisamotivaatorit, mis utsitaks veidi tegutsema päevadelgi, mil laiskus kallale kipub.

«Kell annab märku, kui liiga pikalt ühe koha peale istuma jääd ning õhtul on ikka tore vaadata, kui soovituslik aktiivsus on sada protsenti täis saadud. Kella plussina saab välja tuua, et niisama käe raputamisest aktiivsust juurde ei tule nagu sammulugejatega kipub olema, nii et tuleb end ikka päriselt liigutada,» kirjeldas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles