Apteeker annab nõu: kõik, mida peaksid teadma palaviku alandamisest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Apotheka

Kehatemperatuuri tõusmisel võib olla erinevaid põhjuseid ning alati pole vajadust palavikuga kohe rohtu võtta. Kui kõrge palavik vajab ravimitega alandamist? Nõuandeid jagab Apotheka apteeker Anne-Mai Rogenbaum.

Palavik on organismi kaitsereaktsioon, mille tunnusteks on külmavärinad, kahvatu nahk ja üleüldine külmatunne. Enamasti põhjustab palavikku iseenesest mööduv viirushaigus, aga teinekord ka bakteriaalne infektsioon. Palavikku ei pea alati ravimitega mõjutama, sest kõrgem temperatuur aitab hävitada baktereid ja viirust nõrgestada. Oluline on mõista, et palavikuravimid ei ravi haigust, vaid aitavad kehatemperatuuri reguleerida.

Viimased aastakümned on arstid vaielnud, kas viirushaiguste korral peab palavikku alandama või mitte. Õige vastus on see, et kõik oleneb inimese üleüldisest enesetundest.

Normaalne kehatemperatuur täiskasvanul kaenla alt mõõtes on kuni 37,0°C ning lastel kuni 37,3°C. Imikutel ja väikelastel võib kehatemperatuur tõusta nutmise ja ülekuumenemise, samuti liiga soojalt riietamise või liiga soojas viibimise tõttu. Lisaks tasub teada, et varahommikul on kehatemperatuur alati madalam ning õhtupoolikul, mil inimene aktiivsem, alati kõrgem.

Väikelastel palavikukrampide oht

Kui kehatemperatuur on alla 38°C, võiks esmalt proovida juua võimalikult palju jahedaid vedelikke ja puhata. Üldine reegel on see, et väikesel lapsel ja eakal peaks hakkama palavikku alandama siis, kui temperatuur tõuseb üle 38,5°C ja sellega kaasneb kehv enesetunne, näiteks pea- või lihasvalu. Temperatuuri tõusul üle 38,5°C on lastel ja eakatel palaviku alandamine vajalik, sest pärast seda võib palaviku tõus olla nii kiire, et me ei jõua sellele õigeaegselt reageerida ning laps võib kaotada teadvuse või tal võivad tekkida krambid. Palavikukrambid tekivad kõige sagedamini 6. elukuu ja 4. eluaasta vahel, mil aju on palaviku tõusule tundlikum kui hilisemas eas. Vahel on eelsoodumus krampideks ka perekondlik. Ja mõni inimene teab omadest kogemustest, et peab ka 37.8-ga rohtu võtma hakkama, sest muidu läheb enesetunne märgatavalt halvemaks.

Üldiselt ei peaks täiskasvanud palavikku alandama kui see pole kõrgem kui 39,0°C – palavik on organismi kaitsereaktsioon, mille foonil hävivad haigusetekitajad organismis kiiremini.

Viinalahusega tupsutamine

Palaviku korral on oluline tarbida piisavalt vedelikku – toasooja vett, morssi, mahla. Laps peab päeva jooksul ära jooma 1–1,5 liitrit vedelikku, täiskasvanu võiks arvestada topeltkogusega. Ülearu soojalt riidesse panna ei tohi, nii ei saa keha liigset sooja ära anda. Laps ei „higista palavikku välja“ – kui teda hoida paksu teki all, on tulemuseks lapsel veelgi kõrgem ja püsivam palavik.

Kodu tuleb kindlasti ka tuulutada, et vähendada haigusetekitajaid ruumis. Samas tuleb tuulutada nii, et haige otseselt tuult ja külma ei saaks. Toatemperatuur võiks olla vahemikus 20–22°C.

Haige lapse otsmikule asetatud jahe märg lapp aitab samuti palavikku alandada ja enesetunnet parandada. Kui palavikku alandavatest ravimitest hoolimata on kehatemperatuur kõrge, soovitab kiirabi kasutada kogu keha jahutamiseks kehasooja vett, samuti võib valmistada viinalahust: 1 osa viina ja 1 osa vett. Keha tuleb siis üleni selle lahusega üle tupsutada ja nahk kuivaks lehvitada. Märjaks tuleb teha eriti kael, kaenlaalused ja kubemevoldid, kuivaks jäetakse nägu ja juuksed. Niiskuse aurumisel nahapinnalt alaneb läbi naha voolav veri ja seega ka kogu kehatemperatuur. Tavaliselt langeb kehatemperatuur jahutamise järgselt 1°C. Sellist jahutamist tohib teha korduvalt. Jahutamise järgselt ei maksa last paksult riidesse ega ka paksu teki alla panna, teki asemel võib kasutada näiteks ainult lina.

Last ei tohi jahutada kui ta väriseb külmast või tema käed ja jalad on külmad. Sellisel juhul tuleb teda soojas hoida, anda sooja juua, masseerida käsi-jalgu või panna talle soojad sokid jalga, samuti tuleb kõrge palaviku korral anda palavikku alandavat ravimit.

Paratsetamool ja ibuprofeen

Täiskasvanutele mõeldud ravimid väikelaste ja imikute ravimiseks ei sobi, kuna nende organismi koostis ning ravimeid metaboliseerivate ensüümide aktiivsus erineb oluliselt täiskasvanute omast.

Esmajärjekorras võiks palaviku alandamiseks võtta paratsetamooli, mis on müügil nii siirupi, rektaalsuposiidi kui ka tabletina. Apteekides on saadaval ka erinevaid paratsetamooli sisaldavaid vees lahustuvaid segusid, millele kindlasti ei tohiks muid paratsetamooli sisaldavaid tooteid lisaks võtta.

Paratsetamooliga sarnase toimega on ibuprofeen, seda leiab apteegist nii tableti kui ka siirupina. Ka aspiriiniga leevendatakse palavikust ja valust tingitud halba enesetunnet. Aspiriini ei tohi palavikualandajana anda alla 12-aastastele lastele, sest neil võib selle tagajärjel tekkida eluohtlik seisund. Laste palaviku alandamiseks sobivad eelkõige paratsetamooli sisaldavad siirupid ja rektaalsuposiidid.

Erinevad rektaalsuposiidid ja siirupid sisaldavad erinevas koguses toimeainet, seetõttu tuleb hoolega lugeda soovitatavaid annuseid ravimi pakendilt ja infolehelt ning vajaduse korral pidada nõu apteekri, pereõe või perearstiga. Sobiva paratsetamooli annuse võib ka ise välja arvutada: see on 10–15 milligrammi lapse iga kilogrammi kehakaalu kohta.

Arsti juurde tuleb minna siis, kui 3–4 päeva jooksul pole paranemisnähte ilmnenud. Kiirabi tuleb kutsuda kui lapsel on hingamisraskused, ta köhib haukuvalt või tal on krambihoog. Täiskasvanud peaksid arstiga suhtlema juhul kui palavik ületab 40°C hoolimata palavikualandajate kasutamisest.

Kuidas mõõta kehatemperatuuri?

Kehatemperatuuri on võimalik teada saada nii kaenla alt, suust, päraku kaudu, vaginaalselt kui ka otsaeest või kõrva kuulmekäigust.

Enne kraadimist tuleb kindlasti läbi lugeda uue termomeetri kasutusjuhend, sest erinevatest kohtades mõõtes loetakse palavikuks ka erinevat kehatemperatuuri.

Kaenla alt mõõtes algab palavik 37,4st, laubalt mõõtes 37,5 st, suust mõõtes 37,5st, pärakust mõõtes 38,1st ja kõrvast mõõtes 37,6st kraadist. Kõige enam mõõdetakse kehatemperatuuri kaenla alt, ent peab teadma, et seal võtab kraadiklaasi soojenemine kauem aega ning pärast esimest piiksatust ei tohi termomeetrit kohe eemaldada. Piiksatus tähendab enamike termomeetrite puhul seda, et kehatemperatuur tõusis sellest hetkest vähem kui 0,1 °C 8 sekundi jooksul. Seega pärast piiksu võiks termomeetrit veel 1–2 minutit mõõtmiskohas hoida.

Väldi mitut järjestikust kraadimist

Elektrooniliste kraadiklaaside puhul tasub teada, et kahe järjestikuse kraadimise vahe võiks olla vähemalt kümme minutit. Kui vahe jätta lühemaks, võib termomeeter tegelikust kõrgemat temperatuuri näidata. Kraadiklaasi ja ihu vahele ei tohi jääda riiet, elektrooniline termomeeter vajab väga head nahakontakti, vastasel juhul pole tulemus õige.

Kaenla alt temperatuuri mõõtmiseks peab see kindlasti olema kuiv. Niiske kaenlaaluse korral on mõõtmistulemus ebatäpne, kuna kehapind on jahe ja näitab tegelikust madalamat temperatuuri.

Aeg-ajalt on mõistlik vahetada ka termomeetri patareisid – tühjenenud patareid on üheks levinuimaks valenäidu põhjustajaks.

Tasub meeles pidada ka seda, et õuest tulles ei tohiks kohe temperatuuri mõõta, vähemalt pool tundi tuleb oodata.

Kindlasti tuleks kehatemperatuuri mõõta enne palavikku vähendavate ravimite tarvitamist.

Milline termomeeter sobib lastele?

Kui peres on lapsed, on kõige sobivamad kontaktivabad infrapuna otsmikutermomeetrid, millega saab vastuse juba paari sekundiga. Seda tüüpi termomeetrit saab kasutada ka näiteks piimapudeli, koduse temperatuuri või vannivee soojuse mõõtmiseks. Väikelaste mugavamaks kraadimiseks on loodud ka lutt-termomeetrid. Kui laps lutti imeb, saab tulemuse kätte viie minutiga. Näit võib olla liiga madal kui laps nutab või hingab kraadimise ajal palju läbi suu. Kui mõõtmistulemus on kõrgem kui 38,5 kraadi, on soovitatav kasutada ka teist termomeetrit.

Lastega pered võiksid ravimikarpi varuda ka palavikujälgijad, mis on isekleepuvad ja asetatakse kaenla alla, rinnale või otsmikule.

Copy
Tagasi üles