Dotsent: vaid paar tundi trenni nädalas ei rahulda keha liikumisvajadust

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Monkeybusiness Images/PantherMedia / Monkeybusiness Images

Kuigi liikumise olulisusest räägitakse palju, ei tea ega täida paljud Eesti inimesed siiski norme, mis aitaksid neil hoida nii oma üldist tervist kui ka südant.

Laste liikumisvajadus on suurem kui täiskasvanutel. WHO andmetel peaks iga laps aktiivselt liikumine iga päev vähemalt 60 minutit. «See tähendab, et liikumine peab ajama hingeldama või higistama, lihtsalt rahulik kõnd sinna alla ei käi,» ütles Tartu ülikooli spordibioloogia dotsent Jarek Mäestu.

Täiskasvanuna tuleb nädalas samal intensiivsusel liikuda vähemalt 150 minutit. «Ehk siis viiel päeval nädalal pool tundi, näites teha rahulikku sörkjooksu,» selgitas Mäestu. Selle võib asendada ka intensiivse treeninguga, mida peaks täiskasvanu tegema nädalas vähemalt 75 minutit.

Mäestu lisas, et tänapäeval räägitakse üha rohkem sellest, et muul ajal peaks üritama istumise aega vähendada. Päevas ei soovitata tema sõnul üle viie tunni istuda.

Tervise Arengu Instituudi küsitluste põhjal ei täida liikumise norme ligi 50 protsenti 18–64-aastastest täiskasvanutest. «See on suur number,» tõdes Mäestu ja lisas, et 30 protsenti ei liigu nädalas aktiivselt ühtki minutit.

Lastest täidab ettenähtud normid vaid 20 protsenti. «See on ohukoht, sest kui väiksena oli vähe normitäitjaid, siis täiskasvanuna pole neil liikumisharjumust,» ütles Mäestu. Eksperdi hinnangul toob lisaks normile liikumine lapse tervisele kasu – laps püsib tervem.

Mõnikord arvavad lapsevanemad, et kui laps käib kolm korda nädalas trennis, siis sellest tema liikumisvajaduse täitmiseks piisab. «Tegelikult see pole nii, ülejäänud neli päeva peaks lapsevanem hoolitsema selle eest, et laps liiguks,» rääkis ta. Vanemad pole aga sellest tihti teadlikud ning seavad nii oma lapse tervise ohtu.

Täiskasvanu võib nihutada oma aktiivset liikumist 30 minutilt päevas tunni ajani. Sellest pikemaid trenne Mäestu ei soovita, sest kui treenida sageli kauem kui tund aega, suureneb risk ülepingutamise ja vigastuste risk. «Puhkust ei osata hinnata. Harrastussportlasel, kes otseselt ei võistle, ei ole mõistlik üle tunni trenni teha, sest ta ei saa sellest täiendavat kasu,» lausus dotsent.

Kui inimene otsustab, et ta tahab muuta eluviisi ja treeningutega alustada, tasuks tal teha kindlaks, millises seisukorras on ta süda. Sportival inimesel oleks mõistlik lasta oma südant korra aastas kontrollida.

Südame tervisele kõige parem on Mäestu sõnul rahulik aeroobne trenn, mille ajal on inimene võimeline juttu ajama. «Pole vahet, kas see on jooks, rattasõit või rulluisutamine, konkreetne spordiala ei mängi siinkohal rolli,» lausus ta. Dotsent lisas, et arvestada tasuks siiski oma organismi eripäradega, näiteks kui on probleeme põlvedega, ei tasuks joosta, aga selle asemel võib näiteks rulluisutada või ujuda.

Mäestu paneb südamele, et treenides tasuks valida mõõdukas tempo, mitte püüda teha kõike alati oma maksimaalsetel võimetel. Ka koormustestiga saab teada, milline on inimese jaoks mõõdukas ja milline intensiivne treening. Lisaks tasub arvestada, et vanusega treeninguga kaasnevad riskid suurenevad.

Spordiüritustelt on viimasel ajal välja toodud äkksurma juhtumid, kuigi nende esinemine pole tegelikult viimasel ajal suurenenud. «Kunagi ei tea, mis oleks siis, kui inimene poleks sportinud – võib olla võitis ta liikudes hoopis kümme eluaastat juurde,» lausus dotsent.

Tagasi üles