Kuidas tunda ära leetreid?

Leetrid. Foto: Wikimedia Commons

Kui varasemalt räägiti leetritest peamiselt kui lastehaigusest, siis tänapäeval haigestuvad sellesse üha enam ka täiskasvanud. 

Lööve neljandal päeval. Foto: Wikimedia Commons

Leetrite esmasteks haigusnähtudeks on terviseameti sõnul palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silma sidekesta põletik ja valgusekartus. Mõne päeva pärast ilmub nahale iseloomulik, täppidega lööve, mis algab kõrvade tagant, levib edasi näole ja kaelale ning hiljem ülejäänud kehale.

Kliinik.ee järgi on leetrite tekitajaks paramüksoviirus. Haigus levib piisknakkusena ja õhu kaudu ning on väga nakkav. Haigestumine on võimalik ka otsese kontakti teel haigega, sest viirust leidub neelu, nina ja silmade limaskestadel, isegi pisarates.

Haige on nakkusohtlik juba 4-5 ööpäeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket. Nakatumisjärgne peiteperiood võib olla kuni 21 päeva. Umbes 10 päeva pärast nakatumist tekivad haigusnähud – palavik, tugev köha, nohu ning silma sidekestapõletik. Köha on rohke rögaeritusega, silmad on valguskartlikud ning neist voolavad pisarad.

Suu limaskest punetab ja veel enne lööbe ilmumist tekivad põskede sisekülgedele purihammaste kohale leetritele iseloomulikud valkjad, nn Kopliki laigud. Umbes kolme päeva pärast haige seisund paraneb veidi, kuid seejärel tõuseb palavik uuesti ning nahale ilmub lööve.

Kopliki laigud, mis võivad tekkida suhu mõni päev enne lööbe tekkimist nahale. Foto: Wikimedia Commons

Lööve tekib algul kõrvade taha, järgmiste päevadega levib näole, kehale, jäsemetele, kaasa arvatud peopesad ja jalatallad. Lööve on algul roosa, hiljem muutub erkpunaseks ning nahapinnast veidi kõrgemad laigud laatuvad. See periood kestab 5 päeva, lööve taandub ilmumise järjekorras, jättes nahale pruunikaskollakad pigmenteerunud laigud. Samal ajal normaliseerub kehatemperatuur ning taanduvad köha ja nohu.

Nakkuse leviku piiramiseks on oluline hoiduda kokkupuutest haigega kogu nakkusohtlikku perioodi jooksul. Haigusele spetsiifilist ravi ei ole leevendatakse vaid sümptomeid. Haiguse tüsistusteks võivad olla raskekujuline kopsupõletik, keskkõrvapõletik või peaajupõletik.

Leetrite diagnoosi saamisel on väga oluline eellugu ehk kas inimene on reisil käinud või on tal olnud kontakt haige inimesega, ütles Tartu ülikooli kliinikumi nakkusarst Kadri Kõivumägi Tartu Postimehele. Patsiendi seisundit halvendab arsti sõnul ka vedelikupuudus, kõrge palavik ning lisanduda võiv kopsupõletik või kõrvapõletik. Kõivumägi lisas, et väikesed lapsed võivad leetreid väga raskelt põdeda. 

Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Mihkel Laidna ütles Saarte Häälele, et inimene, kes arvab, et on leetritesse jäänud, kohe arsti juurde tõtata. «Nakatunu peab püsima kodus, et viirust mitte teistele levitada. Tuleb lamada, juua palju vedelikku, palavik ibuprofeeni või paratsetamooli abil maksimaalselt alla võtta,» rääkis arst. Ta lisas, et tavainimene peaks olema leetrite vastu siiski vaktsineeritud. 

Kes peaks vaktsineerima?

Leetrite vastase kaitse annab kas vaktsineerimine või haiguse läbipõdemine. Haiguse ennetamiseks on olemas liitvaktsiin (MMR), millega vaktsineerimine annab lisaks leetritele kaitse ka punetiste ja mumpsi vastu. Piisav kaitse leetrite vastu omandatakse pärast kahe vaktsiinidoosiga vaktsineerimist, kuid mitte kõik inimsed pole kahte doosi saanud.

Täiskasvanud, kes ei ole leetreid põdenud ja kes ei ole vaktsineeritud või ei oma andmeid oma vaktsineerimise kohta, võiksid  lasta määrata kaitsvate antikehade olemasolu (IgG). Kui selgub, et kaitsvaid antikehasid ei ole, siis on soovitav lasta end vaktsineerida kahe vaktsiinidoosiga. Kahe vaktsineerimise vaheline aeg peaks olema vähemalt neli nädalat.

Need, kes teavad, et nad on vaktsineeritud leetrite vastu, aga mitte rohkem kui ühe doosiga, kes reisivad palju, kelle peres on immuunpuudulikke või kes töötavad tervishoiuasutustes, neil soovitatakse end revaktsineerida, ehk kaitset uuendada ja tugevdada teise vaktsiinidoosiga.  

Esimene vaktsineerimine annab piisava kaitse 85-90-le protsendile vaktsineeritutest, pärast teise annusega vaktsineerimist tekib kaitse 99-l protsendil. Täieliku vaktsineerimise järgse immuunsuse kestus on vähemalt 26-33 aastat. Seega annab vaktsineerimine pikaajalise kaitse, kuid ei pruugi olla elukestev.  

MMR vaktsiin on vastunäidustatud rasedatele. Naised, kes on end MMR-i vastu vaktsineerinud või kaitset uuendanud,  peaksid hoiduma rasestumisest vaktsineerimisele järgneva kuu jooksul või perioodil, mida soovitab arst.