Lapseeas tekkinud ärevushäired segavad elu

Eksamiruum Foto: Sille Annuk

Mõõdukas ärevustunne ebameeldivate olukordade ja ohtude suhtes on normaalne. Abi tuleks otsida siis, kui tugev ärevus ja hirm kestavad pikka aega ja segavad igapäevaelu.

Kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi Elen Kihli sõnutsi on erinevad ärevushäired kõige sagedamini esinevad psüühikahäired. Sageli püsivad lapseeas alanud probleemid täiskasvanueas ja on riskiteguriks depressioonile, kirjutab Pärnu Postimees.

Pidev muretsemine võib haigeks teha

Tüüpilised ärevushäired väljenduvad tugeva hirmu ja muretsemisena, teatud olukordade vältimisena, suhtlemisraskustena ja mitme käitumusliku probleemina, nagu ärrituvus ja endassetõmbumine. Lisanduda võivad keskendumisraskused ja füüsilised sümptomid: pea- ja kõhuvalud, lihaspinged, iiveldus, tükitunne kurgus, unehäired ja kergesti väsimine.

«Lapsevanemad pööravad tihti rohkem tähelepanu käitumuslikele probleemidele, muretsemist peetakse lapse eripäraks,» selgitas Kihl. «Tegelikult avaldab pidev ärevus muretseja elule negatiivset mõju: eksami- või hindamishirm segab õppimist, suhtlemishirmuga laps võib olla üksildane. Tugev esinemishirm tõmbab tulevikus kriipsu peale mitmele karjäärivõimaluselegi.»

Väikelaste ülemäärased hirmud on seotud vanematega: kardetakse, et ema kaob kusagile, jätab lapse maha, vanematega juhtub õnnetus. Laps võib karta lasteaeda minna, üksi magama jääda, koolieas üksi kodus olla. Ärevus väljendub nutu, jonnimise või apaatiana. Lahutamiskartusega lapsed klammerduvad ema külge, kaduda võivad elurõõm, uni ja isu, tekkida hüsteeriahood ja voodisse pissimine.

Samuti kardavad väikelapsed spetsiifilisi asju – pimedust, koeri, arsti, enamasti on see seotud mõne traumaatilise kogemusega.

Suurematel lastel ja noorukitel võib ärevusprobleemide korral esineda sotsiaalärevust ja üldistunud ärevust, sageli kaasneb depressioon. Noorukid kipuvad ülearu muretsema näiteks tervise, koolitöö või lähedaste turvalisuse pärast, kardetakse uusi olukordi, otsitakse liigset kinnitust vanematelt. Üsna sageli tuleb ette sotsiaalärevust ehk hirmu sattuda tähelepanu keskpunkti. Kardetakse suhtlemist võõraste inimestega, uut seltskonda, pidudel käimist. Enamasti on sellisel juhul hirm sattuda piinlikku olukorda. Mure selle pärast, mida teised arvavad, võib jääda püsima aastateks.

«Koolilastel tuleb õppida iseendaga hakkama saama,» nentis Kihl. «Koolis on rohkem võimalusi ükskõik mis pingete avaldumiseks, sest tingimused on harilikust raskemad ja lapse nõrgad kohad tulevad rohkem esile. Muretsemisele kalduval lapsel tekib kooli minnes kohe palju muresid juurde: kas saan hea hinde, mida teised minust arvavad jne.»

Koolilapse pinged ja ärevus mõjutavad õppeedukust, närviline laps ei suuda keskenduda ja väsib kiiresti. Ärevus mõjutab lapse sooritust: kodus on matemaatika selge ja luuletus peas, klassi ees aga läheb kõik sassi.

Äreval vanemal on ärevad lapsed

Kuigi meid ümbritseb ühtmoodi närviline maailm, ei muuda see kaugeltki kõiki inimesi ülemäära ärevaks. «Ärevushäiretel on tihti geneetilised põhjused: laps pärib vanematelt emotsionaalse tundlikkuse või kalduvuse tavapärasest rohkem mõtiskleda, norutada ja muretseda,» väidab Kihl. «60 protsendil ärevushäiretega lastest on vanemal sarnane probleem ja suur osa täiskasvanute hirmudest on alguse saanud lapseeas.»

Psühholoogi sõnutsi kujundavad täiskasvanud vahel ümbritsevast maailmast hirmutava pildi. Laste hirme soodustavad pidev kritiseerimine ja ülikõrged standardid, rasked üleelamised (surm, lahusolek, lahutus, hooletusse jätmine) või emotsionaalse arengu pärssimine autoritaarse lapsevanema poolt. Laps ei tohiks neelata eakohatuid filme ja saateid. Pingeid ja hirme võivad tekitada näiteks äreva sisuga päevauudised, mida tuleks järeltulijaga rahulikult läbi arutada.

Kõige rohkem mõjutavad vaimset tervist aga turvaline pere ja kodu, mis on lapsele kindlus. Kodus tekkinud pinged avalduvad tihti uute probleemidena lasteaias või koolis ja nõiaringi on raske murda.

Ebamäärased hirmud kellegi kaotamise või surma ees muutuvad aktuaalseks, kui peres või lähikonnas midagi juhtub. «Surma kardavad ju ka täiskasvanud,» ütleb Kihl. «Religioosne lähenemine annab neile küsimustele selgemad vastused, ateistlikus maailmas on surm üpris segane värk. Hea, kui laps saab aru, et surm ja vanade inimeste lahkumine on loomulik osa eluringist. Lein ja kurvastamine on vaja läbi elada lastelgi.»

Kihl rõhutab, et ükskõik kui raske aeg peres on – lahutus, kellegi kaotus, õnnetused –, alati on vaja juhtunust lastega rääkida. Isegi pisike põnn saab aru, et midagi on lahti, kõik on närvilised, ning kui talle midagi ei räägita, on lapse hinges suur segadus ja hirm.

Mida teha?

Paljude foobiate korral aitab astmeline harjutamine. Ärevatel inimestel on hea kujutlusvõime: nad suudavad ette kujutada kõikvõimalikke halbu asju, mis võivad juhtuda. Õnneks saab ette kujutada positiivsetki, õpitakse lõdvestuma ja hirmutava olukorraga (kõrgus, esinemine) kohanema. Näiteks pimeduse kartuse korral harjub laps magama algul öölambiga, siis teises toas põleva lambiga.

Kergemate ärevushäirete puhul on esmane näidustus psühhoteraapia. Kuna laste probleemid on väga sageli seotud perega, saab last aidata vanem koostöös psühholoogiga. Karta pole vaja ka psühhiaatri poole pöördumist. Psüühiliste probleemide korral on sageli näidustatud ravimid, mida vajadusel määrab arst.

Vanemat vajab oma kõrvale ennast otsiv ja identiteediprobleemidega kimpus teismeline. «See on habras iga, tihti psüühikahäirete avaldumise aeg,» kommenteerib Kihl. «See aeg tekitab paljudele muret, sest kõik muutub. Sõbrad on aina tähtsamad, välimus muutub väga oluliseks.»

Teismelistega kontakti säilitamine on vanemale raske ülesanne: ei tohi ülearu kontrollida, kuid siiski peab võtma aega noorega koos olemiseks ja tema kuulamiseks. «Vanemat ei asenda keegi,» tõdeb Kihl. «Psühholoogi juures võib kas või iga päev käia, aga kui vanema toetust ei ole, on väga raske murega toime tulla. Vahel kurdavad lapsed, et nad ei taha oma probleemidega pidevalt murelikku või väsinud ema-isa tüüdata. Ka vanemad peaksid iseenda eest hoolitsema, et tasakaalus püsida.»