/nginx/o/2017/06/13/6779867t1h110e.jpg)
Ülekaalulisuse aruteludes leitakse, et me sööme liiga palju ja liigume see-eest vähe, kuid tegelikkuses ei pruugi ülekaalulisuse fenomen olla nii mustvalge.
Briti autori põhjalik ülevaade: kuidas tegelikult rasvumise ajajärk alguse sai
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljaande the Guardian kolumnist George Monbiot vallandas hiljuti sotsiaalmeedias väikese tormi, avaldades foto Inglismaa Brightoni rannast 1976. aastal. Pilt äratas tähelepanu selle poolest, et erinevalt tänapäevasest rannavaatest olid sellel inimesed valdavalt saledad. Foto üle arutlejad leidsid, et kehakaalu tõusus on süüdi vähene tahtejõud ja asjaolu, et süüakse rohkem ja treenitakse vähem. Monbiot polnud nõus liigse kehakaaluga inimeste süüdistamisega ja võttis seetõttu teemat lähemalt uurida.
Suurbritannia kohta autor 1988. aastast varasemaid andmeid ei leidnud, küll aga olid numbrid olemas USA kohta ja selgus, et pöördepunkt oli just selsamal 1976. aastal, mil tehti ülalnimetatud foto. Sellest saati hakkas rahvas paksenema ja tavaline selgitus on, et me lihtsalt sööme rohkem.
Siit tuleb esimene suur üllatus – toona me sõime rohkem kui täna. Briti valitsuse andmetel süüakse täna keskmiselt 2130 kilokalorit päevas ja selle alla kuuluvad ka alkohol ja maiustused. 1976. aastal söödi Inglismaal keskmiselt 2280 kilokalorit päevas, kusjuures see number alkoholi ja maiustusi ei sisalda. Kui ka neist lisanduvad kalorid juurde arvestada, oli tollane toiduenergia tarbimine keskmiselt 2590 kilokalorit päevas.
Monbiot lükkas paksenemise põhjuseid otsides ümber ka teise levinud müüdi. Selgus, et just neil, kes teevad igapäevaselt lihttöid, mis nõuavad füüsilist liigutamist, on suurem tõenäosus olla eluohtlikult rasvunud võrreldes nendega, kelle amet nõuab erialast väljaõpet.
Aga kuidas on treenimisega? Siit tuleb taas üllatus, sest Plymouthi Ülikooli mahukas uuring tõestab, et laste füüsiline aktiivsus on täna täpselt samasugune nagu 50 aastat tagasi. Mitmed uuringud tõestavad, et treenimine, mis on positiivne muude terviseaspektide koha pealt, on kehakaalu reguleerimisel toitumisest hoopis vähem oluline ja mõned väidavad isegi, et sel pole mingit rolli, kuna treenides kasvab söögiisu.
Rasvumise põhjuseid otsides on viidatud ka adenoviirus-36 infektsioonile, antibiootikumide tarvitamisele lapsepõlves ja endokriinsüsteemi häirivatele kemikaalidele, kuid nende tõestatud mõju on marginaalne.
Mis siis ikkagi juhtunud on? Selgus hakkab saabuma, kui vaadata toitumise andmeid detailsemalt. Jah, 1976. aastal söödi rohkem, aga söödi teistmoodi. Täna ostetakse Suurbritannias poole vähem värsket piima, aga samas viis korda rohkem jogurtit, kolm korda rohkem jäätist ja 39 korda rohkem piimadesserte. Täna ostetakse poole vähem mune kui toona, aga kolm korda rohkem hommikusöögihelbeid ja kaks korda rohkem teraviljasnäkke, poole vähem kartuleid, aga kolm korda rohkem kartulikrõpse. Samal ajal kui otsene suhkru ostmine on järsult vähenenud, on jookidest ja kondiitritoodetest saadava suhkru tarbimine hüppeliselt kasvanud.
Muutus ei ole juhuslik. Toiduainetööstus on kõvasti investeerinud sellesse, et toota toitu, mis kasutab suhkrut me loomulikust isude kontrollimise mehhanismist mööda hiilimiseks, pakkides ja reklaamides neid tooteid viisil, mis muudab meie kaitsemehhanisme, kasutades ka alateadvuse mõjutamist lõhnade kaudu. Nad palkavad teadlasi ja psühholooge, et meelitada meid sööma rohkem kui vajame, samal ajal kui nende reklaamid kasutavad viimaseid avastusi neuroteaduse vallas meie vastupanu ületamiseks.
Palgates halbu teadlasi ja nn eksperte, et juhtida meid rasvumise tõelistest põhjustest eemale, üritatakse samamoodi nagu tegid tubakatootjad suitsetajatega, reklaamida ideed kehakaalust kui isikliku vastutuse küsimusest. Kulutades miljardeid meie tahtejõu murdmiseks, süüdistavad nad samal ajal inimesi selles, et me ei suuda söödud kilokaloreid treenimisega ära kulutada.
Nagu väidab üks artikkel The Lancet'is, usub 90 protsenti poliitikutest, et isiklik motiveeritus on tugev või väga tugev mõjutaja rasvumise sagenemises. Nad ei paku mingit selgitust sellele, miks 61 protsenti Inglismaa rahvastikust, kes on ülekaalulised ja rasvunud, on kaotanud oma tahtejõu.
Enamusel jõukatest rahvastest on rasvumisnäitajad suuremad just madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas. Väiksemad rahalised võimalused, stress ja depressioon koos madalama sotsiaalse staatusega muudavad inimesed halbade toitumisvalikute suhtes vastuvõtlikumaks.
Monbiot leiab, et oma tahtejõudu peaksid treenima hoopis valitsused ja personaalselt vastutama poliitikud. Ta usub ka, et kontrolli tuleb tõepoolest rakendada, aga seda nende suhtes, kes on avastanud meie nõrkused ja neid halastamatult ära kasutavad.