Töövõimetuse hüvitamise süsteemi eesmärgipärasus on küsitav, sest ei motiveeri tööealisi oma võimeid rakendama tööl. Probleemid süsteemis on sisulised ning vajavad süsteemset ümberkorraldust, selgub täna avaldatud Praxise uuringust «Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused».
«Eestis kasutusel olev passiivse iseloomuga töövõimetuse süsteem võib demotiveerida tööealisi töövõimelisi isikud tööturul oma töövõimet rakendama,» leidis analüüs. Samuti võib see panna hüvitist taotlema ka isikuid, kes vajavad muude sissetulekute kahanemise tõttu alternatiivseid tuluallikaid.
«Määratud töövõimetusprotsendist lähtuv püsiva töövõimetuse hüvitamine ei võta arvesse töövõimetu isiku tegelikke võimalusi end tööturul rakendada. Väiksem hüvitis olulise töövõimekaoga isikule tõstab samas oluliselt isiku ja tema pere vaesusriski,» tõdes see samas.
Nii ei motiveeri süsteem tööandjat tegutsema nii, et osaliselt töövõime kaotanud isik võimalikult kiiresti tööle rakendada. Varajases faasis pole piisavalt rehabilitatsioonimeetmeid, mis põhjustab sageli ajutise töövõimetuse kujunemist pikaajaliseks ja püsivaks. Rehabilitatsiooni rakendatakse alles raskete juhtumite puhul, mistõttu võib tervisehäirega isiku tööle tagasitoomine osutuda kulukamaks ja vähem tulemusrikkaks, kui see oleks võimalik töövõimetuse varases faasis, tõdes analüüs.
Töövõimetuse hüvitamine on killustunud ka mitme skeemi vahel: «Töövõimetuse riske kaetakse ravikindlustuse, pensionikindlustuse ja töötuskindlustuse eelarvetest, vaesusesse langenud töövõimetu isiku leibkonnaga tegelevad lisaks ka KOVid.»
«Eksisteerib rida takistusi tööandja motiveerimiseks töökeskkonna parandamisele ning töötajate tervise eest hoolitsemisele. Tööõnnetuse või kutsehaiguse tulemusena tekkinud kahjude hüvitise maksmise kohustus on rajatud süüdlase leidmise põhimõttele, ega taotle tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamist ja kannatanute tagasitoomist tööellu,» loetles analüüs probleeme.
Seega on probleemid sisulised ning vaid üksikute parameetrite muutmisest ei piisa, vaja on struktuurseid ümberkorraldusi.
Tööandja vastutuse suurendamine
Analüüs soovitab olukorra parandamiseks poliitikavarianti, mis on suunatud tööandja vastutuse olulisele suurendamisele. See võib töötaja ajutise töövõimetuse korral mõjutada tööandjat parandama töökeskkonda, tõstma tööohutust ning panustama enam töötajate tervise eest hoolitsemisse ning vähendaks haigekassa kulutusi.
Sellise variandi rakendamiseks tuleb aga enne välja töötada tõhus rehabilitatsioon, aga ka riigi garantiimehhanism juhuks, kui tööandja mingil põhjusel ei saa oma ülesannetega hakkama.
«Pelgalt tööõnnetuste ja kutsehaiguste puhul tööandja vastutuse suurendamine ei tagaks õiglast hüvitust ega õnnetusele või haigestumisele eelneva olukorra võimalikult lähedast tagamist. Selline muudatus võib küll suurendada tööandja motivatsiooni töökeskkonda parandada, kuid samuti mõjutada tööandjat muudel viisidel enda kulusid optimeerima,» hoiatab analüüs.
Ajutise ja püsiva töövõimetuse hüvitamise skeemid tuleks ühendada. «Eesmärk peaks olema motiveerida nii tööandjat kui töötajat olla vastutustundlik, et tema tervis säiliks ja leida viis, et kui tervis peaks halvenema, suunata kiiresti inimene rehabilitatsiooni – mitte siis, kui juba tõsine puue on välja kujunenud, vaid oluliselt varem,» rääkis Praxise analüütik Ain Aaviksoo.
«Vajalik on ka asutus, mis jälgiks jooksvalt töövõimetusjuhtumeid ning hindaks töövõimetusperioodi kestusest lähtudes ning koostöös isiku raviarsti ja tööandjaga isiku õigust hüvitisele ja samuti viiks läbi rehabilitatsioonivajaduse eelhindamist,» soovitas analüüs.
Sellise poliitika puhul väheneksid haigekassa, sotsiaalkindlustusameti, töötukassa ja kohalike omavalitsuste kulutused, aga suureneb tööandjate maksukoormus tulenevalt tänasest alahüvitamisest ja katmata riskidest, nentis analüüs.