Postimehele rääkis oma karmi loo Kaire, naine, kes oleks võinud oma lastest ilma jääda, kui poleks viis aastat tagasi sotsiaaltöötajate abi vastu võtnud ning mülkast välja roninud. Miks ta oma lugu räägib? Tänutundest sotsiaaltöötajate, oma laste ja töökaaslaste vastu, kes temasse on uskunud. Kaire ütles reporter Anneli Ammasele, et loodab ka, et ehk saab keegi teine tema loost jõudu oma elu muuta.
Sügisõhtu viis aastat tagasi. «Kes teil täna süüa teeb?» küsib sotsiaaltöötaja vaikselt. 12-aastase tüdruku silmad vilavad ja käed värisevad, kui ta riiulilt makaronipaki haarab ja makaronid potti külma piima sisse valab. Ta ju teab küll, et piim tuleb keema lasta, aga ta tõesti pabistab! Kas nüüd viiakse nad kodust minema? Ema vedeleb osavõtmatult kõrval.
Sotsiaaltöötaja paneb valge paberi lauale: «Kaire, pead valima, kas jätkad joomist ja me peame lapsed sinu juurest minema viima või hakkad end ravima ja muudad oma elu!» Sotsiaaltöötaja tahab, et Kaire annaks kirjaliku lubaduse joomine maha jätta.
Kõige rohkem kardab Kaire lastest ilmajäämist. Valge paber virvendab silme ees kui sümbol. Teismeline tütar ja poeg vaatavad emale ahastavate silmadega otsa: kirjuta, et sa võtad end kokku! «Kui mind oleks lastekodusse viidud, oleksin sealt ära jooksnud!» on tüdruk aastaid hiljem veendunud.
Lapsed valvasid ema järele
Taheva valla sotsiaaltöötaja Evi Veerme oli Kaire kodus käinud lugematu arv kordi ja üritanud teda veenda viinakuradist lahti ütlema. Väikese Läti piiri äärse valla elanikena tunnevad sotsiaaltöötaja ja tema hoolealune teineteist aastakümneid, sellest ajast, mil Kaire oli noor ema, käis lasteaias tööl ja üritas keskkooli lõpetada.
Kaks last oli Kaire jõudnud valge-paberi-õhtuks suureks kasvatada, noorpõlve esimesest armastusest, viinaveaga mehest lahutanud, teise, paadunud alkohooliku ja ka vägivaldse mehe matnud ning jäänud üksi kahe noorema lapsega. «Kui teise mehe elutee lõppes, tundsin kergendust ja rõõmu – olin elanud jubeda terrori all,» ütleb Kaire tagantjärele.
Ta surub käed kõrile, meenutades, kuidas mees teda kägistas. Äsja 49-aastaseks saanud naine püüab rääkides varjata oma hambutut suud, mille kohta hambatohter on ütelnud, et lõualuud on peksmisest nõrgad.
Valgeid pabereid tuli veel ja üheks ööks on sotsiaaltöötaja tütre ka lastekodusse viinud. Kaire istus selle öö üleval. «Kuigi mul oli viina, ei võtnud tilkagi,» kinnitab Kaire viis aastat hiljem. Neid lõputuid öid koos viinapudeliga köögilaua taga on tal olnud oi kui palju. «Mõtlesin: ma ei tule sellest välja! Häbi oli abi küsida. Kuidas üks naine nii madalale võis langeda!» räägib Kaire nüüd rahulikult. Ta võtab iga päev tablette, mis aitavad sassi joodud närvisüsteemi vaos hoida.
Kuus, seitse, kümme aastat tagasi võis ta nädalate kaupa magamata ringi tuiata, keset ööd äkki korterit küürima hakata, laste joonistusi ritta seada ja pidada pikki vestlusi kuradiga oma peas. «See oli deliirium. Keegi rääkis pidevalt mu peas – see oli jube! Kuulsin läbi seinte inimeste hääli. Kurat ähvardas, et mu lapsed viiakse minema,» kirjeldab Kaire, silmad märjad. «Lapsed on mind sellises seisundis ka kinni sidunud. Nad said aru, mis toimub. Olin täielik paadialune.» Kaire lapsed on isegi politsei välja kutsunud, kui emast ise jagu ei saanud.
Muidugi oli ka rahulikumaid aegu. «Elasime lasterahast ja juhutöödest ning alati, kui raha sain, käisin poes ja tõin kuivaineid – et midagigi kodus süüa oleks,» meenutab Kaire.
Aga kui lapsed koolist puuduma hakkasid – nad valvasid teineteise järel kodus ema –, jõudis signaal ka vallamajja ja sotsiaaltöötaja kihutas kohale. «Olukordi oli erinevaid, vahel näiteks oli tuba kütmata,» meenutab Evi Veerme. Kuni esimese valge paberi õhtuni viis aastat tagasi, kui sotsiaaltöötaja oli valmis lapsed Kaire juurest minema viima.
Elu muuta oli raske
Toona mõtles Kaire sotsiaaltöötajaist nagu teised temasarnased: käivad ja nuhivad teiste eludes, aga ise istuvad oma mugavas kabinetis ja täidavad pabereid. Nüüd, kui Kaire ise Valgas hooldustöötajaks õpib, teab ta, et sellises olukorras peab sotsiaaltöötaja mõtlema eelkõige laste kaitsmisele, ja Kaire lapsed elasid kohutavat elu.
Kui Kaire lõpuks lubas end aitama hakata ja oli valmis meeletult pingutama, et hullumeelsest elust välja rabeleda, viis Evi ta ravile. Kaire kirjutas alla paberile, et on nõus lubama Taheva valla teisel sotsiaaltöötajal Maili Keskojal hakata tugiisikuks. See tähendab inimeseks, kes lausa iga päev Kaire juures käis, aitas korraldada igapäevaseid rahaasju, ka võlgu, samuti lastel koolis hakkama saada.
«Maili istus mu juures pikki õhtuid, ajasime juttu ja oleks tema või Evi mu peale kordagi, kas või halbadel päevadel, häält tõstnud – seda ei olnud. Nad on alati suhtunud lugupidavalt, mõistvalt,» ei jõua Kaire imestada teda toetanud inimeste kannatlikkust.
Kaire ei olnud kogu Eesti Vabariigi aja jooksul kusagil ametlikult ja püsivalt tööl käinud. Nii hakkas ta viis aastat tagasi kõigepealt käima töötukassa korraldatud tööharjutusel, siis praktikal ning ei läinud kaua, kui Kairest sai Taheva sanatooriumis vanade hooldaja. «Mulle on vanad inimesed alati meeldinud, mulle meeldib nendega mässata,» ütleb ta.
Kord kuus sõidutas sotsiaaltöötaja Kaire Võrru psühhiaatri juurde. Kahel korral on olnud ka tagasilangus: ta hakkas vaikselt tipsutama, käis küll ka tööl, aga seal saadi aru ja naine seati valiku ette: kas töö või alkohol.
Libastumisoht püsib
Kairel on hea meel, et teda küll mõistvalt, kuid karmilt on koheldud. Teine kord oli alles aasta tagasi. «Evi ei pahandanud, aga tema silmad olid täis pettumust,» ohkab Kaire. «Ei, minust ei saa enam kunagi alkohoolikut!» sisendab ta endale ja teistele ikka ja jälle.
Hirm libastumise pärast on Kaire lastes alles. Kui nüüd juba täiskasvanud noorem poeg helistab ja kuuleb läbi telefonitoru ema valjul häälel naermas, küsib ta ehmunult, kas ema hakkas jälle jooma. «Aga meil on tütrega nii tore ja viskame ühtelugu nalja,» selgitab Kaire.
Naine unistab sellest, kuidas ta ühel päeval saab vabalt naeratada – siis, kui tal on uued hambad suus. Arstiaeg on juba kinni pandud ja üks Kaire õdedest on lubanud aidata selle luksuse eest tasuda.
Esimest korda elus on Kairel päris oma korter, mis asub idüllilises Tsirgumäe külas. Enamik külast, õigemini Taheva mõisahooned kuuluvad valla sihtasutusele Taheva Sanatoorium, kus on hooldekodu, lastekodu, sotsiaalkorterid ja päevakeskus. Igas kuus maksab Kaire oma miinimumpalgast 64 eurot kolmetoalise korteri järelmaksu. Igapäevasteks kulutusteks jääb 120 eurot. «Mis siis, et elame vaeselt – see polegi kõige olulisem,» on naine optimistlik.
Niipalju kui võimalik, teeb ta hooldekodus lisatöid ja püüab lapsi ja lapselapsi toetada. «Nad on minu pärast nii palju kannatanud. Unistan, et nende elu läheks paremini kui minu oma!»