Leetrivaktsiin ennetab lastel ka muudesse haigustesse suremist

Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu kaitsev kolmikvaktsiin (MMR).

FOTO: LINDSEY WASSON / REUTERS / SCANPIX

Pärast leetrivaktsiini kasutusele võtmist 70ndatel ja 80ndatel leiti maailma eri piirkondades, et vaktsineeritud laste suremus vähenes 30-86 protsenti, kusjuures leetrid põhjustasid vaid alla kolmandiku laste suremusest, kirjutab perearst Piret Rospu blogis Sinu terve laps.

Osa uuringuid viitab, et ka vaktsiinide manustamise järjekord on tähtis. Suremus on madalam siis, kui kõigepealt vaktsineeritakse lapsi difteeria, teetanuse ja läkaköha (DTP) vastu ning seejärel leetrite vastu. Kui leetrivaktsiin teha enne kolmandat DTP vaktsiinidoosi või teha kaks vaktsiini samaaegselt, ei ole soodne mõju suremusele üldse sama tugev. Miks see nii on? Spekuleeritakse, aga keegi päris täpselt ei tea.

Leetrivaktsiini manustamist pärast DTP vaktsiini ja selle mõjusid suremusele uuriti Ghanas, mis on madala/keskmise sissetulekuga riik. Uuring korraldati seal suhteliselt vaeses peamiselt põlluharimisega tegelevas regioonis. Sealne riiklik vaktsineerimiskava on Eestiga võrreldes natuke erinev: vahemikus 1996-2001 oli kasutusel DTP kolmikvaktsiin, 2002. aastal asendus see viisikvaktsiiniga (difteeria, teetanus, läkaköha, Haemophilus influenzae ja B-hepatiit). 9 ja 18 kuu vanuses vaktsineeritakse lapsi leetrite vastu, kusjuures mumpsi ja punetiste vaktsiin on seal leetrite omast eraldi.

Perearst Piret Rospu.

FOTO: Sander Ilvest

17 aasta vältel (1996-2012) jälgiti kokku enam kui 38 000 last. Selle aja jooksul tõusis laste hulk, kes pärast DTP vaktsiini said leetrivaktsiini, 45 protsendilt 95 protsendini. Vaktsineerimisskeemi vaid osaliselt saanud lastel oli kõige sagedamini tegemata just leetrivaktsiin.

Võrreldi suremust lastel, kes olid pärast kolmandat DTP vaktsiini saanud leetrivaktsiini ja leetrite vastu vaktsineerimata lapsi. Elumust hinnati kahel korral: 12 kuu möödumisel esimesest hindamisest ja viieaastasena.

Võrreldes leetrite vastu vaktsineeritud lastega oli vaktsineerimata laste tõenäosus elus olla 12 kuu möödumisel 38 protsenti madalam ja viieaastasena 22 protsenti madalam. Kui analüüsidest jäeti välja leetritesse surnud lapsed, oli leetrivaktsiini saanud laste suremus ikkagi madalam – see viitab, et vaktsiini kasulikud mõjud ulatuvad kaugemale kui lihtsalt leetrite ära hoidmine.

Leetrivaktsiini saanud laste suremust võrreldi ka nende lastega, kes olid saanud teisi vaktsiine, aga mitte leetrivaktsiini, ning nendega, kes üldse vaktsiine ei saanud. Üldsuremus 12 kuu pärast ja viieaastasena oli teisi vaktsiine saanud lastel vastavalt 42 ja 24 protsenti kõrgem ning vaktsineerimata lastel vastavalt 14 ja 10 protsenti kõrgem.

Lisaks leiti oluliselt kaitsvam mõju poistel võrreldes tüdrukutega. Leetrite vastu vaktsineerimata poistel oli 12 kuu pärast 69 protsenti kõrgem suremuse risk ja viie aasta vanuses 43 protsenti kõrgem suremuse risk. Tüdrukutel oli erinevus minimaalne. Soopõhised erinevused pärast leetritevastast vaktsineerimist on ebaselged.

Vaktsineerimisprogrammide tõhususe hindamisel eeldatakse harilikult, et vaktsiinid kaitsevad ainult spetsiifiliselt vaktsiinides sisalduvate haigusetüvede suhtes. Selgub aga, et leetrivaktsiin manustatuna pärast kolmandat DTP vaktsineerimist aitab laste suremust vähendada ka muude mõjude kaudu.

Võimalike üldsuremuse languse põhjustena tuuakse välja vaktsineeritud laste loomuliku immuunsuse ümberprogrammeerimine vaktsiini poolt, mis toob kaasa tugevama immuunvastuse ka vaktsiiniga mitteseotud nakkuste vastu. Kuigi siin on aspekte, mida me veel ei tea, on vaktsineerimine siiski väga tõhus ja ohutu viis haigusi eemal hoida. Õnneks on ka Eesti riiklikus immuniseerimiskavas just nii, et kuue kuu vanuses saavad lapsed viimase süsti difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatuse, H. influenzae ja B-hepatiidi vastu ning pärast seda 12 kuu vanuses mumpsi-leetri-punetisevaktsiini. Täpselt sellises järjekorras, mis üldsuremust vähendab.