Hingehoidja Naatan Haamer: elulõpu ootel inimesele toob rääkimine suure vabanemise

Pildil eaka inimese käed. Foto on illustratiivne.

FOTO: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Surma eel tuleb lähedastega rääkida, sest see toob vabanemise, mis lubab elu lõpus päriselt koos olla, sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi hingehoidja ja pereterapeut Naatan Haamer Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Hingehoidja baasharidus on teoloogia. Kuna enamik inimesi ei ole hingehoidjaga kokku puutunud, ei ole neil ka teadmist, mida oodata. Sageli ehmatab ka nimetus, arvatakse, et äkki ta tahab mõjutada või usku pöörata. «Hingehoidja tegutsemise aluseks on väärtusmaailm, selle selgitamiseks ei pea kuuluma kirikusse, vaid olema inimene,» ütles Haamer. Ta tõdes, et pöördelise elumuutuse hetkel tekivad lahkujal paratamatult eksistentsiaalsed küsimused.

«Kui inimene küsib, mis temast edasi saab, on ta teemale juba mõelnud, kuid selleks, et saada mõtetest selgemat pilti, peab need välja ütlema või kirja panema ja see on protsess,» põhjendas Haamer, miks on vaja elu lõputeel seisjaga arutleda. Hingehoidja sõnul ei saa sel perioodil kohe eristada emotsioone ja mõtteid. «Need on läbi põimunud - mida rohkem rääkida, kogemusi kirjeldada ja mõtet kujundada, seda väiksemaks jääb emotsioonide pulbitsev mõju,» sõnas ta.

Inimeseks oleku lahutamatu osa on tulevikuperspektiiv. Tulevikku ei saa mõelda päeva pikkuseks. Olukorras, kus kaugemal ees pole ootamas tervist ja elu, peab olema midagi muud. «Surijat aitab ka see, kui ümber on lähedased. Teiseks on oluline näha elatud elus tähendust ja püsivust järgmisteks põlvedeks. Samuti peab kujutama ette tulevikku üle piiride, mida surm seab,» rääkis Haamer. Ta lisas, et väga vähesed ei mõtle surma tulekul edasi, enamasti tahetakse näha tulevikku.

Sama oluline, kui lahkujaga tegeleda, on aidata tema lähedasi. Elu aktsepteerimine on ka lähedastele oluline. Sageli aga ei julgeta lõpust rääkida. «Väga oluline on teada, mida mineja soovib – kuidas teda maetakse, mis saab tema asjadest, tema väärtustest. Kui ta saab seda lähedastega jagada, on lihtsam minna. Minule sedalaadi mõtetest sageli ka räägitakse, kuid lähedasi ei taheta kurvastada. Käib omamoodi kassi-hiire mäng, kõik teavad, mis seis on, aga ei julgeta rääkida. Rääkimine toob suure vabanemise, ja siis on võimalik ka päriselt koos olla,» kinnitas Haamer. Sageli tundub lähedasele isegi piinlik surmast rääkida, justkui ta ootaks seda. Kui seda aga ei tehta, jäävad jagamata mõtted, rääkimata lood, omavahel jääb kokku või ära leppimata.

Möödunud sajand muutis suhtumist inimese lahkumisse ja tänapäeval on väga palju ootamatuid surmasid, mida vanadel aegadel eriti ei tuntud. Vanasti peeti surmaks valmisolemist normiks. Kas ütlus - hea, kui sureksin une pealt – on midagi, mida endale soovida?

«Loomulikult ei taha keegi pikka piina, kuid mina isiklikult ei tahaks ka päris une pealt minna. Soovin olnu kokku võtta ja nii lõpetada,» sõnas Haamer, kes kirikuõpetajast isa ja organistist ema pojana on matuste ning surmaga väikesest peale kokku puutunud. «Võin lausa öelda, et minu ettevalmistus surmaks algas juba varajasest lapsepõlvest,» tõdes ta.

Kuula raadiosaadet siit.

Tagasi üles