EMO õde rahustab: paari mürgise marja või taime söömisest ei maksa paanikasse minna

Maiken Mägi
, vanemtoimetaja
Copy
Mürgised marjad. Maikelluke ehk piibeleht
Foto: Lea Margus / Valgamaalane
Mürgised marjad. Maikelluke ehk piibeleht Foto: Lea Margus / Valgamaalane Foto: Lea Margus /

Igal aastal annab saabuv kevad- ja suvehooaeg mürgistusteabekeskuses endast märku sellega, et taime- ja seeneraamatud nihkuvad riiulist kõnevastaja kõrvale lauale. Regionaalhaigla EMO õde ja mürgistusteabekeskuse nõustaja Ruth Kastanje annab PERHi blogis nõu, millistesse taimedesse ettevaatusega suhtuda ja kuidas mürgistuse korral käituda.

Roheline on nina mullast välja pistnud ning kohe paneb inimene oma nina sinna vastu ja asub taimede maitseomadusi avastama. Enim on avastajateks lapsed, kes maailmaga suu kaudu tuttavaks üritavad saada. Üldiselt lõpevad need avastamised õnnelikult – meie looduses lihtsalt lehe või õie näksimisest süsteemset mürgistust ei saa, kuigi tugevamalt ärritava mahlaga taimed (karuputked, näsiniin, toalill difenbahhia) võivad tekitada suu limaskestadel tugeva turse või isegi haavandid.

Ka juhuslikult näppu puutunud tundmatute marjadega pole erilist ohtu. 3-4 marja, isegi kui tegu mürgise liigiga, veel tervisekahjustust ei tekita, suuremate koguste puhul tuleks juba spetsialistiga nõu pidada. Siinkohal on oluline teada, mida, kui palju ja millises vanuses inimene sõi. Õigeaegselt reageerides võib aktiivsöe manustamisega mürgi imendumise peatada ja sellega ka sümptomite tekke ära hoida. 

Olukorras, kus laps tuleb jooksuga, mari pihus, ema juurde ja teatab uhkelt, et sõi paar sellist juba ära, pole vaja paanikasse sattuda. Seda isegi juhul, kui peos muljutud marja järgi on raske kindlaks teha, millega oli tegu ja korjaja ei oska enam näidata, kust ta oma saagi leidis. Enamasti tekivad sellised hetked, kui laps on metsa marjule kaasa võetud ja askeldab pealtnäha turvalises kohas keset mustikavarsi, aga mustikate kõrval kasvab ka paar ussilakka ja pisut kaugemal on piibelehe ahvatlevad oranžid marjad.

Ja siis veel kukemarjad oma pikkade, justkui roheliste okastega kaetud okstega. Üldiselt võib sellises situatsioonis rahulikult oodata. Ussilakk ja piibeleht maitsevad märksa kehvemini kui mustikas või kukemari. Suurema koguse mürgimarjade söömisest annab alati esimese hoiatuse tunni kuni pooleteisega tekkiv seedehäire, nii et raskemad sümptomid salaja ligi ei hiili. Kui on põhjust kohe kahtlustada, et ussilakka koos mustikatega on söödud rohkem kui 3-4 marja, siis aitab juba varem mainitud aktiivsüsi.

Harilik kukemari.
Harilik kukemari. Foto: Ilme Parik

Eksitus põhjustab mürgistusi

Tõsisem oht varitseb seal, kus söödavad ja mürgised taimed segi aetakse ja seetõttu mürgist taime toiduks tarvitatakse. Euroopas on peaaegu igal aastal mõni juhtum, kus karulaugu asemel on korjatud sügislille lehti ja seda on kas toorelt, hautatult või pestona toiduks tarvitatud. Kuna kolhitsiin on tugev rakumürk ja põhjustab hulgiorganpuudulikkust, kipub sellise toidu söömine lõppema halvasti. Karulaugu ja sügislille lehed on mõlemad küll pikliku kujuga, aga muidu üsna erinevad, ka pole sügislillel küüslaugust maitset ega lõhna. 

Mitmed sööjad on hiljem haiglas öelnud, et maitse oli pigem ebameeldiv, aga kuna toit oli juba valmis tehtud ja nende teada pidi olema väga tervislik, siis söödi see ikka ära. Vale maitse peaks olema häirekell, et toiduga on midagi valesti ja seda ei maksa süüa ka juhul, kui materjal on hoole ja vaevaga korjatud. Ärge sellist toitu sööge, isegi kui olete peaaegu täiesti kindel, millega tegu või on see lausa poest ostetud.

Möödunud suvel võis saksa ajakirjanduses kohata pateetilist pealkirja «Kurk tappis pensionäri». Vanem abielupaar tarvitas toiduks poest ostetud kibedaid kurke, sest nende eest oli ju raha makstud. Kibe maitse nii kurgi kui ka kõigi kõrvitsaliste puhul viitab ohule, mille nimeks mürgise kabatšoki sündroom, kus ebasoodsate kasvutingimuste tõttu löövad kultuurtaimes välja eellaste ebasoovitavad omadused ja moodustuvad inimesel seedehäiret põhjustavad mürgised ühendid. Südame- ja neerupuudulikkusega vanurile võib aga ka tugev seedehäire saatuslikuks saada.

Maitse alati ei hoiata

Igal kevadel juhtub ka olukordi, kus peenralt rohelise sibula või murulaugu asemel peotäis nartsissilehti korjatakse, aga seda eksitust märgatakse tavaliselt esimeste suutäite juures ja ehmatus piirdub vaid suulimaskesta ärritusega. Mitte iga kord ei hoiata ka maitse – nii mürk- kui ka surmaputk on sööduna eluohtlikud, kuid nende juurtel on meeldiv värske köögivilja lõhn ja mahe maitse, mistõttu peenra kaevamisel maast väljatulevaid kevadisi veest pundunud putkejuuri on peetud küll eelmise aasta naeristeks, küll peterselliks.

Ilmselt oli putkejuurega tegu ka Läänemaa mürgistusjuhtumi puhul, kus pere otsustas tervislikult toituma hakata ja kaevata toiduks välja mõned võilillejuured. Varakevadel taimel lehti veel ei olnud, kuid kujunenud sümptomaatika sobiks mürkputkele. Ilmselt kõige massilisem mürkputke mürgistus toimus Ameerikas, kus ühes paastulaagris korjati koos välja «metsikut peterselli», mis söömisel mürgiseks putkeks osutus. Haiglaravile jõudis ligi 200 inimest. Õnneks on seoses Sosnovski karuputke levikuga meil hakatud kõigisse putkedesse ettevaatusega suhtuma ja nende võimalikku toidukõlblikkust enda peal ei proovita (kuigi mõned liigid on tõepoolest söödavad) ja ka lastele õõnsast putkevarrest mänguasjade meisterdamist enam ei õpetata.

Eksperimenteerida ei maksa

Vahel tuleks ettevaatusega suhtuda ka söödavasse taime – juba mainitud kibedad kurgid, aga ka kibedad kartulid, kus maitse annab tunnistust solaniini liiiga suurest hulgast, peaksid jääma toidulaualt kõrvale. Arukalt tuleb ümber käia rabarberiga – värske rabarberivars on kindlasti hea ja tervislik, aga suve teise poole vanu puitunud varsi ei maksa toiduks tarvitada, sest nendes on oksalaatide hulk juba nii suur, et see kahjustab neere. Viimased surmaga lõppenud rabarberimürgistused on jäänud küll eelmisesse sajandisse, kuid unustada seda ohtu ei tohiks.

Vähem teatakse fakti, et toores rabarberileht sisaldab lisaks neerutoksilistele oksalaatidele veel maksatoksilist antrakinooni ja suures koguses rabarberilehte tarvitades riskib inimene ägeda maksakahjustusega. Tavaliselt ei tundu rabarberileht nii isuäratav, et terve leht ära süüa, kuid seoses toortoitumise levikuga on hakatud smuutisse lisama kõike rohelist ja nii on mõnel juhul sattunud sinna ka rabarberilehed, sest rabarberit peab inimene ohutuks. Tegelikult tuleks terve rabarberilehe söömisel nii lapsele kui ka täiskasvanule manustada aktiivsütt ja jälgida teda nii võimalike maksa- kui neeruprobleemide suhtes.

Kokkuvõttes võib öelda, et toiduks tuleks tarvitada ainult neid taimi, mida kindlalt tunnete. Pigem olge ettevaatlik ja ärge eksperimenteerige, hoolimata sellest, et kusagil internetis on üleval video, kus süüakse taimi, mis tunduvad sarnased teie poolt korjatule. Sarnase vea tegi üks Šveitsis elanud sisserändaja, kes nägi dokumentaalfilmi safrani korjamisest ja talle tundus, et samasugused lilled kasvavad tema kodu lähedal. Taim, millelt tema tolmukaid korjas, osutus kauniks sügislilleks ja tulemuseks oli letaalne mürgistus.

Samas ei maksa sattuda paanikasse sellest, kui laps või mõni tuttav maitseb juhuslikult väikese tüki tundmatut taime – sellised kogused ägedat mürgistust ei põhjusta. Sama tarkus kehtib ka peatselt algava seenehooaja kohta – sööge ainult seeni, mida 100 protsenti tunnete. Seente määramisel ei pruugi alati raamatust abi olla, sest seeneliike on looduses märksa rohkem kui määratud ja kirjeldatud ning paljudel sarnastel liikidel on väga raske pildi järgi vahet teha. Kui siiski midagi potentsiaalselt ohtlikku juba söödud ja tahaks nõu, kuidas edasi talitada, helistage mürgistusteabekeskuse nõuandetelefonil 16662.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles