«Vanemad aimasid kuulmiskaotust juba siis, kui mind haiglast välja lasti.»

  • Haiglast naastes ilmnesid kuulmisprobleemid.
  • Esiti suheldi otse kõrva rääkides.
  • Viie-aastaselt saadud kuuldeaparaat avas ukse uude maailma.
  • Eripära pole takistuseks töörindel.

Vanemtislerina seitsme kolleegi tööd koordineeriv Kaupo Kotkas võib mõnikord kuulda valesti, aga seda mõistetakse ja juttu korratakse. Pildil koos kolleeg Joonaga.

FOTO: Eero VabamÄgi/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Varases lapsepõlves kurdiks jäänud Kaupo Kotkas (43) räägib, et vanemad aimasid ta kuulmiskaotust juba siis, kui ta haiglast välja lasti. «Nimelt põdesin kaheaastaselt larüngiiti ehk kõripõletikku, mille tõttu anti tugevatoimelist antibiootikumi, mis röövis kuulmise. Nad petsid end sellega, et ikka lootsid veel, et kuulen,» rääkis Kotkas. Praegu vanemtislerina töötav mees pole lasknud kuulmiskaol end takistada, olles kaasa teinud multikate ja dokumentaalfilmide, sealhulgas «Eesti pulma» loomisel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Et pisipoeg ei reageerinud pärast haiglast naasmist ei jutule ega väliskeskkonna mürale endise uudishimuga, hakkas vanemate hinge torkima kahtlus, et lapsel võib olla kuulmiskaotus. Kui Kaupo oli kolmene, jõudsid tohtrid järeldusele, et poiss on ühest kõrvast kurt. Teises kõrvas oli helitundlikkus säilinud väga vähesel määral.

Kotkas ise ei mäleta, kuidas ta poisiklutina vaikuse maailmas orienteerus.

Tagasi üles