Kui mitu tundi peaks perearst võtma päevas vastu patsiente?

144 miljonit eurot võimaldab lisaks ravijärjekordade lühendamisele jätkata esmatasandi arstiabi arendamisega.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

«Perearst tunneb oma nimistus olevate inimeste lugusid ning suhe perearsti ja patsiendi vahel kestab aastaid,» ütles perearst Külvi Peterson tänases Kuku Raadio saates «Patsiendiminutid».

Nädal aega tagasi kuulutati välja Eesti 77 parimat perearstikeskust, aga need pole kindlasti ainsad parimad. Perearste, keda inimesed väga hindavad, on oluliselt rohkem. «Kõigil nimistu patsientidel on olemas mu mobiilinumber, aga keegi ei kuritarvita seda. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõned helistavad rohkem, aga niisama ei tülita küll keegi, rääkimata siis öösel,» rääkis Peterson.

Suureks probleemiks on täna perearsti nimistu suurus. Kes ikkagi otsustab, kui suur nimistu ühel konkreetsel perearstil on? Peterson selgitas, et umbes 20 aastat tagasi lepiti kokku, et perearsti nimistus võiks olla 1200–2000 inimest. Täna on aga häda ja sundus läinud nii suureks, et nimistu suuruseks eeldatakse juba 2000 inimest, seda eriti just Tallinnas. «Optimaalne võiks olla 1600 – sellise suurusega nimistuga saan ma koos oma meeskonnaga kõigi kohustustega hakkama ja näen piisavalt sageli patsiente, et teha õigeid otsuseid,» selgitas Peterson. Mõni vanem kolleeg on valmis jätkama 1200 patsiendiga, ka see võiks võimalik olla.

Kriisi lahendamiseks pakub Peterson ühe võimalusena välja perearsti meeskonna suurendamise – perearstid võiksid saada juurde kolmanda pereõe, kelle lisaoskused on täiendav väärtus. Nii saaks ka rohkem asju esmatasandil ära lahendada – näiteks teha vajalikud analüüsid enne eriarsti visiiti või operatsioonile minekut.

Petersoni sõnul on positiivne, et vastuvõttu perearstiõppesse ehk residentuuri on suurendatud ja noored tohtrid on peale tulemas. Samas on vajalik noore perearsti toetamine ja tugisüsteemi olemasolu. «On käimas n-ö inkubatsiooniprojekt, mis on nagu tibude väljahaudumine – kogemustega arst juhendab nooremat, on talle toeks ja iseseisvalt alustaval tohtril on iga hetk võimalik küsida nõu vanemalt kolleegilt,» selgitas Peterson.

Kui räägime asendusarstidest, siis alustada võiks nendest tohtritest, kes mingil põhjusel on praegu kõrvale jäänud. Näiteks on nad värsked pensionärid, aga hea meelega töötaksid veel väiksema koormusega või on arst olnud eemal tervise tõttu, aga nüüd paranenud ja valmis taas tasapisi tööellu sisse elama. Peterson rõhutas, et praegu ei tohiks ühtegi tohtrit kõrvale jätta, kõiki on vaja ja vaja on ka paindlikkust.

Tänases maailmas ei ole enam mõeldav, et perearst teeb 7–8 tundi näost näkku vastuvõtte, sest lisaks tuleb jälgida oma patsientide ravi teiste meedikute juures, ka saabunud analüüside vastuseid – mida need tähendavad ja mida nende põhjal otsustada, vajadusel muutma ravi või panema kirja ülevaate eriarsti jaoks. Kursis peab olema nii eriala uuenduste kui ka õigusaktide muudatustega ja meeskonnatööd korraldama. See kõik on väga töömahukas. «Lisaks on meil ka vahendusfunktsioon, kus peame jälgima erinevate teraapiafondide rahavoogusid, olema n-ö raha vahendaja rollis ja saatma arveid edasi. Muidugi võiks see teisiti käia, aga praegu on haigekassal selline kontrollimehhanism,» rääkis Peterson. Samuti on arstil vaja kõik tegevused dokumenteerida ja digilukku saata, aga alati seda patsiendi juuresolekul teha ei jõua.

Perearst on kui inimese isiklik juuksur või advokaat, kellega tal on personaalne ja aastatepikkune suhe. Selleks, et see suhe toimiks, peab perearst inimesele sobima ja toimima kahepoolne vastastikune usaldus.

Populaarne

Tagasi üles