Teadlased õpetavad, kuidas aidata vähidiagnoosiga inimestel suitsetamisest loobuda

Suitsetamine mõjutab vähiravi tõhusust.

FOTO: Shutterstock

Vähihaigete puhul on suitsetamisest loobumine eriti oluline, sest suitsetamine vähendab ravi efektiivsust ning suurendab uuesti haigestumise riski. Teadlased leidsid, et suitsetamisest loobumise programmiga liitunud inimestest pea pooled suudavad 12 nädala jooksul loobuda.

Suitsetamine on üks suurimaid terviseriske, mida on võimalik ennetada. Suitsetamise tõttu sureb igal aastal pea kaheksa miljonit suitsetajat ning 1,2 miljonit mitte-suitsetajat, kes tubakasuitsuga regulaarselt kokku puutuvad. Teadlased tunnevad muret inimeste vähese teadlikkuse üle – nimelt leiti, et suur hulk inimesi ei usu, et suitsetamine nende tervist ohustab. Hiinas 2015. aastal korraldatud uuringust selgus, et ainult 26 protsenti inimestest usub, et suitsetamine suurendab vähi ja südamehaiguste riski.

36 protsenti suitsetamise tõttu surnud inimestest sureb vähki. Suitsetamine suurendab oluliselt kopsu-, suuõõne-, põie-, pärasoole- ja kõhunäärmevähi riski. Vähi diagnoosiga inimeste puhul on eriti oluline suitsetamisest võimalikult kiiresti loobuda, sest loobumine suurendab nende ellujäämisvõimalusi 30–40 protsenti. Samuti vähendab suitsetamisest loobumine tõenäosust, et vähk pärast ravi tagasi tuleb. Neil inimestel, kes vähiravi vältel suitsetavad, esineb ka rohkem tõsiseid kõrvaltoimeid nagu nahaprobleemid, juuste väljalangemine, kurnatus, iiveldus ja valud.

Texase Ülikooli teadlased uurisid 3245 suitsetajat ajavahemikus 2006–2015 ning leidsid, et programmi läbinutest pea pooled suutsid 12 nädala jooksul suitsetamisest täielikult loobuda. Programmi vältel said osalejad nikotiiniasendajaid, ravimeid ning regulaarset psühholoogilist tuge. Osalejatega vesteldi põhjalikult suitsetamisest loobumise olulisusest ning see suurendas märkimisväärselt nende motivatsiooni. Programmi on võimalik läbida ka omal käel – nikotiiniasendajad on hõlpsasti kättesaadavad ning patsiendi raviarst saab loobumise olulisusest ka põhjalikult rääkida. Samuti tuleks valida endale tugiisik – pereliige või lähedane sõber – kes regulaarselt inimese progressi jälgiks, tunnustaks ning raskuste korral toetaks.

Tagasi üles