Isoleerimine tööelust vallandas eestlannal skisofreenia

  • Äkiline elustress vallandas eestlannal skisofreenia avaldumise.
  • Milena ei tahtnud pikka aega uskuda, et saadud diagnoos tõele vastab.
  • Korraliku ravi ja mõtlemisega saab haigust peaaegu täielikult kontrollida.

Oma kogemusi skisofreenikuna kirjeldanud Milena soovis jääda anonüümseks, et saaks oma loost vabamalt rääkida.

FOTO: Sille Annuk

Anonüümseks jääda sooviv kogemusnõustaja Milena (nimi toimetusele teada) on terve oma täiskasvanuelu maadelnud skisofreeniaga. Nüüd, mil ravimid on korralikud ning ka talle endale teada, mis haigust ägestab, et leia ta, et elu skisofreeniaga oleks nii hull.

Naine tunnistab, et kuigi tema lapsepõlv oli ilus ja muretu, algasid vaimse tervise probleemid noorukieas: 12-aastaselt tekkis esimest korda paaniline hirm klassikontserdil esinedes, haigus järjest süvenes ja tüdruk hakkas paaniliselt kartma klassi ees vastamist. Nüüd arvab ta, et tal oli ka noorukiea depressioon.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui inimesele pannakse psüühikahäire diagnoos, siis vajab ta väga suurt abi ja tuge, samuti tuleb aidata ning nõustada tema peret ja lähedasi. Suur asi on seegi, kui patsiendile on suudetud selgeks teha, et ta peab regulaarselt ravimeid võtma.

«Skisofreenia on aju ainevahetuse häire ning ravimid saavad seda tasakaalustada, kõik muu vaid aitab kaasa,» lausub Milena, kes alustas korralikku ravi 1997. aastal ning on olnud alates sellest ajast praktiliselt haiglavaba.

Populaarne

Tagasi üles