Unehäire võib olla tõsise ajuhaiguse sümptom kui ka põhjus

Copy
Foto: Shutterstock

Une-ärkvelolekurütmi häirumine ja une killustumine võivad olla tõsise haiguse varane sümptom, kirjutab Ida-Viru keskhaigla neuroloogia vanemarst Katrin Põld. 

Uni ja ärkvelolek on närvisüsteemi ja kogu organismi erinevad olekud, mida reguleerivad erinevad ajuosad ja virgatsained. Ärkvelolekut vahendavad hüpotalamuse peptiidi oreksiini ehk hüpokretiini toimete kaudu peamiselt eesaju ja ajutüve struktuurid. Und algatavad gamma-aminovõihappe ehk GABA-ergilised hüpotalamuse närvirakud. Uni jaguneb mitte-REM (eristatakse omakorda pindmist ja sügavat mitte-REM und) ja REM-uneks vastavalt kiirete silmaliigutuste puudumisele või esinemisele. REM-unefaasiga kaasnevad unenäod. On tõendeid, et lisaks õpitud infot kinnistavale ja üldisele taastavale funktsioonile reguleerib une ja ärkveloleku korrapärane vaheldumine ka ainevahetust ja immuunsüsteemi, vahendab Med24.

Normipärast vananemist iseloomustavad muutused une arhitektuuris ja efektiivsuses ehk kvaliteedis. Uneefektiivsus langeb pärast 60. eluaastat keskmiselt kolm protsenti aastakümne kohta, samas kui muudatused unearhitektuuris leiavad aset järk-järgult ja hakkavad ilmnema juba noores täiskasvanueas. Täpsemalt väheneb vananedes sügava une ja REM-une osakaal ning sagenevad uneaegsed ärkamised, mis killustavad und. Unekvaliteedi halvenemine vanemas eas, mis võib avalduda erinevate unekaebustena, on ootuspärane ja füsioloogiline protsess. Päevane liigunisus ei ole aga vananemisele omane kaasnäht.

Vanus on nii kognitiivsete funktsioonide languse kui ka meeleoluhäirete riskitegur. Depressioon on kerge kognitiivse häire ja varase dementsuse oluline diferentsiaaldiagnoos. Praktikas esineb depressiooni sageli dementsuse algstaadiumis. On mõnevõrra üllatav, et depressioonipuhune unestruktuuri häirumine eakatel võib olla sügavam kui dementsuse puhul. Seega võib eakal patsiendil, kellel esinevad depressiooni, kognitiivsete võimete languse ja unehäirete sümptomid, olla õigustatud esmalt meeleoluhäire käsitlus.

Unehäire kui neurodegeneratiivse haiguse sümptom

Unestruktuuri ja une-ärkvelolekurütmi häired on tavapäraseks varaseks selliste neurodegeneratiivsete haiguste sümptomiks, nagu Alzheimeri, Parkinsoni  Huntingtoni tõbi, multisüsteemne atroofia ning dementsus Lewy kehakestega. Uuringud näitavad, et nende haiguste puhul on unehäirete aluseks und ja ärkvelolekut ning ööpäevarütmi juhtivate ajuosade degeneratsioon. Oluliselt vähem on teada selle kohta, kas ja kuidas unehäired ja ööpäevarütmi häirumine panustavad aju kahjustumise mehhanismidesse.

Alzheimeri tõbi on sagedasim dementsust põhjustav neurodegeneratiivne haigus. Progresseeruva haigusena põhjustab Alzheimeri tõbi järkjärgulist mälu, igapäevaste oskuste, visuaalruumiliste võimete jm kadu. Unehäireid, eeskätt sagedasi öiseid ärkamisi ja ööpäevarütmi häirumist peetakse tänapäeval Alzheimeri tõve põhisümptomeiks. Need võivad avalduda Alzheimeri tõve varases faasis ja edaspidi korreleeruvad dementsuse raskusastmega. Kuni 82 protsendil Alzheimeri tõvega patsientidest on sagedasi öiseid ärkamisi ja 34 protsenti patsientidest ärkab öösel veendumusega, et on päev. Iseloomulik on ka nn päikeseloojangufenomen, mis tähendab segasuse ja agiteerituse süvenemist õhtupoolikul. Unerežiimi sügav häirumine, nagu ka pikem voodis veedetud aeg, ennustab Alzheimeri tõve puhul negatiivset üldist prognoosi.

Ka liigutushäiretega kulgevate neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Parkinsoni ja Huntingtoni tõve, kliinilises pildis on unehäired iseloomulikud. Parkinsoni tõve korral esineb unehäireid kuni 90 protsendil patsientidest. Sagedamad unehäired on REM-une aegne käitumishäire, päevane liigunisus (uneatakid) ja une fragmenteerumine. REM-une aegne käitumishäire on oma olemuselt parasomnia ehk uneaegne käitumine, mis võib avalduda aastaid enne Parkinsoni tõve motoorseid sümptomeid. Sellele viitavad äreva või vägivaldse sisuga unenäod, mida võivad patsiendid ka une ajal välja elada ning end või voodikaaslast vigastada.

Epidemioloogilised uuringud viitavad, et ööpäevarütmide amplituudi langus võib suurendada kognitiivsete funktsioonide langust järgmise viie aasta jooksul.

Vananemisega kaasnevad muutused unestruktuuris peegeldavad füsioloogilisi protsesse. Neurodegeneratiivsete haigustega kaasneva une-ärkvelolekurütmi düsregulatsioon ja une fragmenteerumine võivad olla närvihaiguse varaseks sümptomiks.

Neurodegeneratsiooni võimendavaiks tegureiks võivad olla samas nii primaarsed unehäired kui ka uinutid. Obstruktiivne uneapnoe on levinud unehäire, mille all kannatab kuni 19 protsenti mehi ja kuni 15 protsenti naisi. Obstruktsiooni ehk ülemiste hingamisteede osalise või täieliku sulgumise tõttu põhjustab uneapnoe öiseid hüpoksiaepisoode ja respiratoorsete sündmustega seotud öiseid ärkamisi. Nendest teguritest tingitud une häirumine ja päevane väsimus pärsivad kognitiivset võimekust ja tähelepanu võrreldavalt unepuudusega. Pikaajaline ravimata uneapnoe võib põhjustada mälufunktsioonis oluliste ajustruktuuride, sealhulgas hipokampuse mahu vähenemist. Osaliselt on need muutused positiivrõhuraviga pöörduvad. 

Samuti on leitud, et keskealistel unetuse all kannatavatel inimestel vanuses 50–65 eluaastat, kes kasutavad pikatoimelisi uinuteid suurtes annustes, kahekordistub dementsuserisk.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles