Aborigeene raviva perearsti patsiendid kaovad enne kordusvisiite

Pisikesed aborigeenid ei ela tavaliselt vanematega, vaid on vanaemade ja tädide hoole all, kes pelgavad anda nõusolekut operatsioonideks.

FOTO: DAVID GRAY/REUTERS

Kui kohtuekspertiisi arst Faika Jappie jäi 2012. aastal pensionile, hakkas tal kolme nädalaga igav. Sestap haaras ta ettepanekust töötada perearstina Austraalia maapiirkondades, kus avaneb võimalus ravida aborigeene. Enne kordusvisiiti haihtuvad patsiendid tihti nagu õhku, jagab naine mitmekesise arstitöö kogemusi ajakirjas Perearst.

«Mingi piirini oled ikkagi võõras. Meil olid küll aborigeenidest abilised, kes aitasid arste ja patsiente, kuid muidu on keeruline. Minu jaoks on see olnud lihtsam, sest ma olen mustanahaline, patsiendid küsivad alati, mis «jõugust» sa oled, nad ei kasuta väljendit «hõim». Nad on pelglikud ega taha silmakontakti luua, kui nad vastavad, siis vaatavad alati maha või kõrvale. Alati tuleb enne läbivaatust patsientidelt luba küsida,» rääkis Jappie tõketest.

Samuti on aborigeenidel tõrge suukaudsete ravimite vastu ja nad kipuvad aeg-ajalt niiöelda ära kaduma, kui on vaja kordusvisiidile tulla. Keeruline on Jappie sõnul ka laste saatmine linna operatsioonile, sest siis kardavad tema eestkostjad – tavaliselt elavad lapsed oma vanaema või tädiga, mitte vanematega – nõusolekut anda. «Nad kardavad, et kui midagi läheb valesti, siis satuvad nad oma kogukonnas põlu alla,» selgitas Jappie.

Vaatamata raskustele eelistab naine maapiirkonnas töötamist suurfirma alluvuses tegutsemisele – viimast tegi ta viis aastat. «Väga keeruline oli kvaliteedile pühenduda. See oli nagu vorstivabrikus, aina pressi edasi. Pigem saan väiksema palgaga hakkama. Meil, vanematel arstidel, oli lihtsam, sest tänu pikale kogemusele saime diagnoosile kiiremini jälile, nooremad arstid aga vajavad visiidiks rohkem aega kui paar minutit,» märkis Jappie.