Taastusarst Annelii Jürgenson selgitab, kelle jaoks on infarkt kõige ohtlikum
11. veebruar 2020, 11:45
/nginx/o/2019/12/20/12824159t1hebb9.jpg)
«Noortel täiskasvanutel tuleb järjest sagedamini ette ägedat südameinfarkti ja nad on vähem vastupidavad tekkivale isheemiale ehk hapnikuvaegusele. Nende rakud on harjunud saama korralikult hapnikku ja isheemia tekkides kahjustub noorte südamelihas kiiremini ning suurema tõenäosusega tekivad pöördumatud muutused,» tõdeb Põhja-Eesti regionaalhaigla taastusravikeskuse ülemarst ja juhataja dr Annelii Jürgenson.
Vanemaealistel, kellel on haigus kulgenud aeglaselt, on pidevalt taustaks vähene isheemia, selgitab dr Jürgenson saates «Tervisepooltund». Vanematel inimestel tekivad uued kollateraalid ehk väikesed veresoonekesed, mis varustavad keha umbunud põhiveresoonte asemel. «Seetõttu taluvad nad paremini hapnikuvaegust ja infarktijärgsed muutused ei pruugi olla nii suured ja ulatuslikud,» ütleb Jürgenson.
Pärast infarkti on inimene üsna jõuetu. «Südamelihas on läbi elanud suure šoki ning meil on vaja saada ta seisundisse, kus ta tagaks pumbafunktsiooni nii, et keha rakud saavad vajaliku verehulga. Selleks peab «pump» olema heas toonuses ehk lihas peab olema tugev. See saavutatakse ikka läbi aeroobse treeningu,» sõnab arst.
Kui patsient on seisus, et temaga võib hakata liikuma (peale infarkti juba umbes kuuendal päeval), saab sooritada koormustesti, mille abil pannakse paika konkreetne jõudlus ning hinnatakse optimaalset treeningpulssi.
Juhul kui patsiendil on kaasuvaid haigusi ning ta ei suuda ise edukalt liikuda, saab teha taastusravi haiglas. Kui vaja on ainult aeroobset treeningut, piirdutakse ambulatoorse taastusraviga. Ambulatoorse raviperioodi soovituslik pikkus on 12 nädalat, 2 korda nädalas kardiaalset treeningut. «Antud perioodil südamelihase jõudlus taastub ja on tõenäoline, et saavutame hea tulemuse,» märgib Jürgenson.
Kardiaalsel taastusravil on oluline aspekt ka toitumine: kas patsient on olnud ülekaaluline ja millised on tema toitumisharjumused. Samuti suitsetamine ja muud riskifaktorid selle haiguse suhtes.
Jürgenson tõdeb, et infarktist taastumine on pikem protsess. 12 nädala jooksul peaks treening andma efekti. «Ühe päevaga olümpiavõitjaks ei saa. Samamoodi ei taastu ka lihase jõudlus 1–2 päeva või nädalaga. Uuringute abil on kindlaks tehtud, et selleks optimaalne aeg ongi 12 nädalat.»