USA terviseameti endine juht: koroonaviiruse puhang muutub pandeemiaks – nii saaksime seda kergendada

Tänaseks on Hiina teatanud 2715 koroonaviiruse tõttu surnud inimesest. Wuhani haiglas on endiselt kibekiired päevad. Foto: STR/AFP/Scanpix

«Covid-19 puhang muutub pandeemiaks,» ütleb dr Tom Frieden, endine USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuste juht.

«Me ei tea veel, kui raske see on, või kas viirus levib kõigil mandritel, kuid see levib juba laialt Hiinas, Lõuna-Koreas, Itaalias, Iraanis ja mujal, ning tuhanded avastamata ja nakkusohtlikud patsiendid reisivad jätkuvalt mööda maailma,» räägib Frieden CNNis.

Pandeemia ehk laustaud on riikide- ja kontinentidevaheliselt leviv haiguspuhang, mille suunda pole võimalik ette arvata ja millega kaasneb lisaks kahjule inimeste tervisele ja elule ka negatiivne mõju majandusele.

«See on enneolematu. Peale gripi ei ole ühtegi teist hingamisteede viirust, mille levikut on saadud jälgida alates tekkimisest kuni pideva ülemaailmse levikuni,» tõdeb Frieden. Ta tähendab, et viimased mõõdukalt rasked gripipandeemiad olid 1957. ja 1968. aastal; kumbki tappis rohkem kui miljon inimest kogu maailmas. «Ehkki oleme palju rohkem valmistunud kui varem, oleme ka palju rohkem omavahel seotud ja tänapäeval on palju rohkem inimesi krooniliste terviseprobleemidega, mis muudavad viirusnakkused eriti ohtlikuks,» tõdeb Frieden.

Frieden toob välja, kuidas peaks asuma laiaulatuslikuks pandeemiaks kiirkorras valmistuma.

1. Tuleb saada lisateavet selle kohta, kuidas Covid-19 levib, kui surmav see on ja mida saaksime teha selle kahjustuste vähendamiseks. «Ligi pooltel nakatunud inimestest pole sümptomeid ja vähemalt 80 protsendil end halvasti tundvatest inimestest on vaid kerged sümptomid. Hiinas Wuhanis on praegu diagnoositud patsientide suremus ligi 3 protsenti. See on oluliselt üle hinnatud: paljusid haigeid ei testitud, paljudel nakatunud inimestel ei esine sümptomeid ja haiglad on üle koormatud. Tõenäoliselt ei ületa suremus ühte 100st,» räägib doktor Frieden. Tegelik suremusmäär mõjutab tema sõnul mitte ainult patsiente, vaid ka sekkumisotsuseid.

2. Peab vähendama nakatuvate inimeste arvu. «Kui selgub, et paljud nakatunutest haigestuvad raskelt, õigustaks see drastilisi meetmeid, nagu koolide sulgemine või koolipäeva lühendamine, avalike kogunemiste piiramine ja sotsiaalsete kontaktide vähendamine. Mida madalam on nakatumise tagajärjel surmarisk, seda vähem mõistlik on ette võtta neid ja muid sotsiaalset ning majanduslikku stabiilsust häirivaid tegevusi,» tõdeb Frieden. Igal juhul saab levikut vähendada, eraldades haiged kiiresti, puhastades sageli potentsiaalselt saastunud pindu ja muutes tavasid. «Peame tõsiselt tegelema pisiasjadega, millel on suur tähtsus: käte pesemine, köhides suu katmine ja haigena koju jäämine või väljas maski kandmine. Lõpetagem mõneks ajaks kätlemine. Ma eelistan traditsioonilist Kagu-Aasia – käed koos – namaste tervitust.»

3. Kaitsta tervishoiutöötajaid. «Isegi enne Covid-19 nakatusid tervishoiuasutustes liiga paljud tervishoiutöötajad ja patsiendid. Vajame kiireid ja drastilisi meetmeid ravi, puhastamise ja üldise nakkuste ennetamise alal,» sõnab Frieden. Tõenäoline on tema sõnul meditsiiniliste maskide puudus; peab tagama, et tervishoiutöötajatel oleks neid piisavalt, nagu ka leibkonnaliikmetel, kes hooldavad haigeid sugulasi ja inimesi, kes on haiged ja kel on vaja väljas käia.

Tervishoiutöötajate jaoks võiksid uuemad tehnoloogiad, näiteks positiivse õhurõhuga respiraatorid lahendada meditsiiniliste maskide muidu vältimatu puuduse.

4. Parandada Covid-19 arstiabi ja ennetamist. «Vaktsiin on vähemalt aasta kaugusel ja edu pole kindel,» tõdeb Frieden. Raviprotseduure, mida kasutatakse, tuleb rangelt hinnata. Mõõdukalt raske pandeemia korral pole patsientide hingamise toetamiseks piisavalt ventilaatoreid, toob ekspert välja. Ameerika Ühendriikide tervishoiuasutused ja tervishoiuosakonnad saavad halvima stsenaariumi jaoks valmistuda, valmistades ette koolituse, varustuse ja üksikasjalikud tegevuskavad puhuks, mil patsientide arv suureneb.

5. Kaitsta tervishoiuteenuseid. Lääne-Aafrika Ebola-epideemia ajal aastatel 2014–2016 suri seal rohkem inimesi igapäevase tervishoiuteenuste puudumise tõttu kui Ebolasse. «Telemeditsiin peab muutuma palju kättesaadavamaks ja krooniliste haigustega inimesed peaksid igal võimalusel saama korraga kolme kuu ravimite varu – juhuks, kui peaksid tekkima tarnehäireid. Rutiinsed vaktsineerimised ja muud ennetavad teenused tuleb säilitada,» rõhutab Frieden.

6. Toetada sotsiaalseid vajadusi. «Patsiendid ja nende perekonnad vajavad tuge, eriti need, kes on isoleeritud ja vähem tuttavad virtuaalsete või kullerteenustega,» ütleb Frieden. Üksikisikute ja rühmade toetamise jätkamine alates rahvamajadest kuni hooldekodudeni nõuab üksikasjalikke plaane.

7. Kaitsta tuleb majanduslikku stabiilsust. Planeerimise, õpetamise, õppimise ja töö jätkamine vähendab elukorralduse häiritust. «Ettevõtted peavad olema valmis kaugtööd maksimaalselt suurendama, ja olema valmis tegutsema nii, et 40 protsenti töötajatest on haiged või karantiinis. Ettevõtted vajavad tegevuse jätkamiseks praktilisi plaane,» rõhutab ekspert.

8. Investeerida rahvatervisesse. Aafrikas ja Aasias vajalike tervisekaitsesüsteemide ehitamine maksab vähemalt dekaadi jooksul iga aasta umbes dollar inimese kohta. «See on suur rahahulk – umbes 25 miljardit. SARS läks maksma aga 40 miljardit ja Covid-19 seonduvaid kulusid ennustatakse triljonile,» tähendab Frieden.

Viirus ja asjakohased sekkumised käituvad erinevalt, lähtuvalt sellest, milline ressurss on pandud võitlusse, sõltuvalt rahvahulgast, diagnoosimis- ja ravivõimest ning leviku vähendamise võimest. «Me ei tea veel, kas Covid-19 põhjustab tuhandeid, sadu tuhandeid või miljoneid surmasid,» sõnas Frieden.