Inimesed, kes on harjunud treenima ning kellel on piisavad teadmised ja kogemus, oskavad ilmselt ka kodustes tingimustes liikumisharjumusi säilitada. Selleks võivad olla rühmatreeningutest õpitud harjutused, personaaltreeneri nipid ja nõuanded või kasvõi kehalise kasvatuse tunnist saadud teadmised.
Kui inimesel on üleüldine nägemus treenimisest paigas, saab liikuda kahe esimese punkti juurde: kui palju on harjutusteks kodus ruumi ning milline varustus on käepärast võtta. Näiteks kükkide puhul ei pea harjutuse raskemaks tegemiseks ilmtingimata lisama raskuseid, vaid võib harjutusele lihtsalt eri raskusastmeid juurde mõelda. Näiteks kükkide puhul on erinevad raskusastmed järgmised:
- Diivanilt püsti tõus ja sinna tagasi istumine
- Kükk oma keharaskusega
- Hästi aeglaselt diivanilt püsti tõus ja sinna tagasi istumine (4-5 sekundit ekstsentriline ja sama kestvusega kontsentriline tööfaas)
- Hästi aeglaselt kükk oma keharaskusega
- Kükk mugava vabaraskusega, milleks sobib hantel, aga ka kartulikott, mahlapurk, lillepott või muu mugavalt käes hoitav paraja raskusega ese
Sealt järgmine tase on teha kõiki neid variatsioone ühe jalaga. Harjutusi ei pea olema palju, kui suudetakse leida variatsioon, mis on piisavalt väljakutsuv. Samuti saab sooritust raskemaks muuta ajaga mängides, tehes näiteks suurem arv korduseid või vähem puhkepause.
Treenida võib ka väljaspool kodu, kuid seda vaid juhul, kui treenima minnakse üksi ning treeningpaika jõudmiseks ei pea kasutama ühistransporti. Samuti tuleb jälgida, et naha pind oleks riietega kaetud. Jõusaalide sulgemise eesmärk oli vähendada inimkontakti ning haigustekitajate levikut, kuid kui siseruumi asemel nüüd trennikaaslastega koos õue treenima minna, on jätkuvalt oht, et levitame viiruseid köhatuse, aevastuse, hingeldamise või puudutuste teel. Välijõusaalide puhul lisandub ka see risk, et puuduvad käepärased puhastusvahendid ühiste pindade puhastamiseks. Mitmekesi koos treenides on haigestumise risk oluliselt suurem kui üksi õues treenides.