«Küll mul on ikka targad lapsed!» ütleb liiklusõnnetuse ohvriks sattunud Tiiu Miljan. Poole aasta möödumise järel on ta ajutraumast üle saamas ning tunneb end peaaegu sama inimesena, kes ta oli enne.
Ohvri raviraha tuli liikluskindlustusest
14. jaanuar 2012, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos tütre Kaire Miljaniga käib Tiiu Miljan linnas sisseoste tegemas, mõnikord juba kohvikuski. Ka koduse lõuna valmistamisega saab ta ise hakkama. Näputööd teeb hea meelega. Loeb.
Viimased neli kuud on füsioterapeut treeninud teda eranditult kodus. Järgmisest nädalast hakkab Tiiu Miljan aga käima Annelinna spordimajas, kus tervisespordifirma Vireo spetsialist Maarja Pilipenko temaga edasi töötab.
Algul pärast haiglat poleks see olnud mõeldav. Siis kartis patsient oma korteriski liikuda, rääkimata sellest, et riidesse panna ja välja minna – ta oleks treeningusse jõudes olnud stressis ja puruväsinud.
Nüüd on hirm välisilma vastu kadumas ja turvatunne tagasi. «Pealegi tahab Tiiu nüüd väga trennis käia,» ütleb füsioterapeut Maarja Pilipenko. «Algul ta punnis vastu, nii et küll sai! Iga harjutuse eel pidin teda kümme minutit veenma, et teeme nüüd ühe korra veel.»
Saatus lõi ülekäigurajal
Tiiu Miljanile sõitis auto otsa eelmise aasta 7. juulil kodu lähedal jalakäijate ülekäigurajal. Sealt viis kiirabi ta sireenide huilates haiglasse. Mitte keegi ei osanud ennustada, mis ootab ees 62 aasta vanust naist, kel on peas arvukalt verevalumeid.
«Meile selgitati, et aju paranemisel ei ole mingit loogikat, et iga juhtum paraneb erinevalt,» meenutab tütar Kaire Miljan seda kohutavat aega.
Kolme nädala pärast ütlesid arstid talle, et nüüd on olukord stabiliseerunud ja tuleb mõelda, mis saab emaga edasi.
Taastusravist oli juttu küll, aga et tema ema ei saanud oma olukorrast sugugi veel aru, siis ei olnud ta taastusraviks lihtsalt küps.
«Meile soovitati hooldushaiglat,» ütleb Kaire Miljan. «Me ei olnud nõus, me kartsime, et siis ei tõuse ema voodist enam kunagi.»
Kaire Miljan ütles, et arstid noogutasid, muidugi – see on kahtlemata kõige parem. Aga kuidas haigega kodus üksi hakkama saada?! Teenustest, mille haigekassa niisugusel puhul kinni maksab, ei piisa sellises seisundis patsiendile kaugeltki mitte.
Kaire Miljan on oma tüübilt lahenduse otsija. Ta ei jää istuma, kui talle öeldakse, et ei saa.
Nii seegi kord. Ta võttis kätte ja luges kaks korda läbi liikluskindlustusseaduse ja sai aru, et liiklusvigastustest taastumiseks on võimalik kasutada ressursse, mida mitte keegi mitte kuskil ei olnud osanud talle ta ema ravi korraldamisel seni soovitada.
Ta lisab, et ei saa aru, miks selleteemalisi voldikuid ei ole haiglates kuhilates saada, kuigi igal aastal saab liiklusõnnetustes vigastada sadu ja sadu inimesi.
Tiiu logi
Kaire Miljani otsustavus väljendus muuski. Temast sai oma perekonnanõukogu juht, kes mõtles välja viisi, kuidas infot vahetada ja kuidas tagada, et mitte miski, mis puudutab ema ravi korraldamist kodustes tingimustes, ei jääks kahe silma vahele.
«Me teadsime, et tegutsemine esimesel kuuel kuul on paranemisel otsustava tähtsusega, ja nii tuli meil kõigil aega viitmata toimetama asuda,» rääkis ta.
Kaire Miljan esitas liikluskindlustusele taotluse ja võitles oma emale mitmeks kuuks välja koduhoolduse. Ta leidis füsioterapeudi, kes oli nõus käima patsienti treenimas samuti kodus.
Ta seadis internetis sisse «tiiu logi», millele oli ligipääs pereliikmetel ja hooldajail ehk ainult neil inimestel, kes olid seotud Tiiu Miljani paranemisega. Kõik oluline märgiti sinna päeva kaupa üles.
Jagati ära ülesanded, kes maksab maksud, kes koostab menüü ning käib poes, kes on ühel või teisel nädalal ema asjade korrapidaja. Ja just selles «tiiu logis» oli võimalik järge pidada, kui üks inimene oma ülesanded järgmisele edasi andis. Nii said pereliikmed kordamööda ema eest muretsemises ka puhkust.
Kaire Miljan ütleb lõpuks, et sellisesse olukorda sattudes on kõige tähtsam püüda elada ühe päeva kaupa.
«Kasu ei ole üdini positiivse tuleviku ettekujutamisest ega ka halbade tagasilöökide üldistamisest ning nende mõtlemise peale aja ja energia kulutamisest,» ütleb ta. «Kui seda suuta, alles siis jääb rohkem jõudu aktiivseks võimaluste ja lahenduste otsimiseks.»