RAAMATUSOOVITUS ⟩ Mida teha, et lapsevanem ei kukuks digilõksu?
/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
3. november 2021, 19:00
Oled sa lapsevanemana mõelnud, kuidas kaitsta last häiriva veebisisu eest? Või mis aitab küberkiusamise puhul ning kuidas mõjutab sotsiaalmeedia lapse enesehinnangut? Sellisel juhul soovitame sul lugeda Eesti parimate spetsialistidega koostöös sündinud raamatut.
«Digilõks. Käsiraamat vanematele, kuidas toetada lapsi nutimaailmas» on gestaltpsühhoterapeudi ja eneseabiraamatute autori Kaire Talviste kirjutatud raamat, mis annab vanematele palju juhiseid, kuidas orienteeruda keerulises nutimaailmas.
Raamat varustab vanemaid vajalike teadmiste ja nõuannetega, et olla lastele digimaailmas abiks ja toeks. Ulmeliselt kiiresti arenevas digimaailmas on lastega raske sammu pidada, sest lapsed veedavad ekraanide taga oluliselt rohkem aega. Digiseadmed avavad ukse maailma, kuid sellega kaasnevad ka ohud. Kuidas neid ära tunda, annavad nõu ajuteadlane Jaan Aru, neurooptpmetrist Karmen Johansson, veebipolitseinik Andero Sepp, Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel, koolipsühholoog Kristi Raava ja veel paljud teised.
Raamatus on lihtsalt ära seletatud, kuidas lastega koos digimaailma avastada. Lisaks käsitletakse teemasid: kuidas mõjutab ekraaniaeg füüsilist tervist, mida noor võiks teada pornograafiast, milline on netikett, millised märgid viitavad sõltuvusele jne.
Informeerivatele peatükkidele on juurde lisatud kasulikud infokillud või kogemuslood.
Edastame teile osa peatükist «Kõne- ja suhtlusoskuste areng»:
«Väikelapse esimesel kolmel eluaastal toimub väga intensiivne aju areng, olulised muutused vaimses, emotsionaalses ja kehalises võimekuses. See on aeg, mil pannakse alus suhtlusele ja suhetele, millest saab baas terveks eluks. [...] Vanema hääl, puudutus ja ka lapsega mängimine loovad ajus ühendusi, mis aitavad tal emotsionaalselt ka teiste inimestega kontakti luua.
Tänu sellisele kontaktile hakkab arenema lapse enesetaju. Juba ainuüksi pilgu kaudu toimub aktiivne suhtlus, seepärast vaatab laps uudses või ehmatavas olukorras esimese asjana vanemale otsa, et näha tema reaktsiooni. Kui laps või vanem on aga pilgu pööranud lummavale ekraanile, jäävad olemata ka vajalikud reaktsioonid, millest õppida. [...]
Osa vanemaid loodab erinevatele programmidele ja rakendustele, mis aitavad juba varakult õppida kasvõi võõrkeeli – iseasi, kui vajalik ja eakohane see õpe on. Laps võib tõepoolest korrata ekraanilt kuuldud sõnu ja loendada numbreid sajani ning teha seda kasvõi inglise keeles, ent elulise kogemuseta puudub neil sõnadel tähendus. Sajani loendav laps ei pruugi teada, mida teha, kui palud, et ta annaks sulle kaks klotsi.
Sõnade tähendust õpib väikelaps otsese kogemuse kaudu. Näiteks kui vanem ütleb: tule siia, paneme jope selga ja läheme õue, siis kaasneb sõnadega ka seotud tegevus. Samal ajal, kui ema jopet selga aitab, selgitab ta, et paneme nüüd käe varrukast sisse. Sel moel õpib lapse aju uusi sõnu tegevustega seostama. Sama olukorda multifilmist vaadates kuuleks laps lihtsalt sõnadevoolu, millega ei teki seoseid.»
