R, 30.09.2022

Vilja Toomast: minu depressioon algas füüsiliste sümptomite tekkimisega ajal, mil mu eelmine abikaasa sai infarkti

Marilin Vikat
, vanemtoimetaja
Vilja Toomast: minu depressioon algas füüsiliste sümptomite tekkimisega ajal, mil mu eelmine abikaasa sai infarkti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Vilja Toomast
Vilja Toomast Foto: Erakogu

«Olen ise depressiooni läbi põdenud. Mul läks hästi, kuna sain aru, mis minuga toimub ja mul oli oskusi, kuidas end aidata,» ütleb psühholoog ja riigikogu liige Vilja Toomast, kes on Eesti elanike vaimse tervise toetamiseks loonud parlamendis toetusrühma.

Milliste koroonaaja jääknähtudega tuleb vaimse tervise vallas rinda pista?

Koroonapandeemia, ühiskonna suletus, hirmud tundmatu ees ja kontaktide puudus on vaimset tervist halvendanud. Samas tuleb tõdeda, et vaimsest tervisest on viimaste aastate jooksul hakatud rääkima veidi rohkem, koroonaviirusest sõltumata.

Maailma terviseorganisatsioon defineerib tervist kui vaimset, füüsilist ja sotsiaalset heaolu. Meie tänapäeva meditsiinis oleme harjunud, et ravime ennekõike füüsilisi kaebusi. Vaimsele heaolule on tähelepanu pühendatud peaasjalikult siis, kui on juba välja kujunenud tõsine psüühiline haigus, näiteks mõnda laadi psühhoos või depressioon. Enne seda, kui inimese vaimsele seisundile pannakse diagnoos, on aga väga palju vaheastmeid või etappe, kus saaks inimest aidata ja mitte ainult meditsiiniliste vahenditega.

Heameel on tõdeda, et Eesti tervishoid hakkab samuti inimest järjest rohkem käsitlema tervikuna – ei märgata ja ravita üksnes sümptomeid. Järjest enam moodustatakse tervishoiuasutustes meeskondi, kus töötavad käsikäes meedikud, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, hingehoidjad. Hakkame märkama, et lisaks füüsilisele ja vaimsele komponendile tuleb tähelepanu pöörata ka inimese sotsiaalsele keskkonnale. Me kuulume perekonda, suuremasse kogukonda, meil on töö, sõbrad – need kõik on olulised valdkonnad ja paraku saavad kannatada, kui inimese tervis on käest ära läinud.

Koroonaepideemia leviku algusajal avastasid arstid iga päev justkui maailma. Kui tugevate hingamisraskuste või muude koroonahaigusest tingitud tõsiste haigusnähtudega inimesed sattusid haiglasse, puudus meedikutel kogemus, kuidas neid haigeid peab ravima. Loomulikult tegid tervishoiutöötajad kõik endast oleneva. Aga see kõik tuli üsna ootamatult. Pildid ja kirjeldused sellest, mis haiglas toimus, tekitasid inimestes rahutust ja hirme.

Uus oli paljude inimeste jaoks ka kaugtööl olemine, kõike seda tuli käigult õppida ja oli nii mõnegi jaoks keeruline ning stressi tekitav.

Koroonaepideemia esimese laine ajal kehtestati karmid reeglid, riik pandi sisuliselt lukku ja inimesed pidasidki tõepoolest reeglitest kinni. Teadmatus ja hirm oli suur. Tagantjärele mõeldes tuleb tunnistada, et minagi desinfitseerisin poest toodud toidupakendeid. Sel ajal oli teadmine, et nakkus levib ka pindade kaudu. Me ju ei teadnud, mida see viirus endast kujutab ja kui nakkav ta on. Arvan, et selline pidev pinges ja hirmus elamine mõjus väga halvasti inimeste psüühikale.

Lisaks kaotasid paljud inimesed töö ja lapsed saadeti koduõppele, lasteaiad olid suletud. Vanematel tuli samal ajal tegeleda eri vanuses lastega. Inimesed pidid õppima töötama kodus, õpetama lapsi ja elama mitu kuud paljudel juhtudel väikestes korterites piltlikult öeldes hommikust õhtuni ninapidi koos. Me reeglina pole sellega harjunud. Lühidalt öeldes, meie elu oli tugevalt häiritud ja see väljendus vaimse tervise halvenemises.

Milline on olukord lastega?

Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja doktor Anne Kleinberg märkis septembris riigikogus toimunud vaimse tervise seminaril, et lastehaigla psühhiaatriaosakonda on sattunud pärast koroonaviiruse leviku algust varasemast oluliselt rohkem suitsiidikatsega lapsi. See on väga tõsine ja häiriv probleem. Võib vaid oletada, mis selle on tinginud. Füüsilised kontaktid olid keelatud. Laste ja teismeliste normaalne sotsiaalne suhtlemine oli piiratud. Lapsed suhtlesid veelgi enam ekraanide vahendusel. See tähendab aga elamist ebareaalses maailmas, mängude keskel, mis ei ole normaalne elukeskkond. Raske on täpselt aru saada, mida noored inimesed kogu koroona asjandusest arvasid või kedamida nad selles süüdistasid. Aga muidugi võib arvata, et laste vaimne tervis oli ka juba enne koroonaajastut halvenemise teel.

Võib-olla on üheks põhjuseks olnud muutunud peresuhted? Peremudelid on palju teisenenud. Kobarpered on tänapäeva normaalsus ja tugevat traditsioonilist perekonda on palju vähem – see on kindlasti laste üks kurbuse ja nukruse allikas. Lahutatud vanematel tekivad uued kaaslased, keegi tunneb end hüljatu ja kõrvalejäetuna ning konflikt- ja kriisisituatsioonides need tunded võivad võimenduda. Lahutatud vanemad ei käitu täiskasvanutena, vaid nagu jonnivad lapsed. Süüdistavad laste kuuldes teist vanemat. See kõik mõjub. Laste vaimse tervise halvenemisel on palju põhjusi, ei lahkaks neid siinkohal pikemalt. Tahan vaid välja tuua, et ka laste puhul võib näha koroonapandeemia mõju nende vaimsele tervisele.

Mida oleks eri probleemvaldkondi hõlmavaks toetuseks vaja?

Töötasin kaks ja pool aastat PERHi palliatiivravikeskuses psühholoogina, minu arvates toimis seal hästi paljudest spetsialistidest koosnev meeskond, mis aitas toetada vähihaigeid ja nende lähedasi. Süsteem oli uus ja veel nõrguke, aga mu meelest mudelina toimiv ning on tänaseks kindlasti edasi arenenud. Sellist mitmekülgset patsiente toetavat süsteemi läheks vaja paljude haiguste ravimisel.

Palju tuge saavad anda kogemusnõustajad ja tugigrupid, need inimesed, kes ise on haiguse läbi põdenud, nemad oleksid suureks toeks. Kui meil oleks rohkem ressursse tervishoius, nii raha kui ka inimressurssi, siis võiksime näiteks ka koroonahaiguse läbipõdenutele tuge pakkuda. Kindlasti mõjuks see ka nende inimeste vaimsele tervisele hästi.

Milline on Teie isiklik kokkupuude depressiooniga?

Depressioon on minu jaoks hästi salakaval haigus. Tavalised depressiooni sümptomid on meeleolu alanemine, nutuhood, teistest eemale hoidmine, mitte millegi vastu huvi puudumine, apaatia. Lõppkokkuvõttes võidki jääda voodisse päevadeks vedelema.

Olen ise depressiooni läbi põdenud. Mul läks hästi, kuna sain aru, mis minuga toimub ja mul oli oskusi, kuidas end aidata.

Esiti ei saanud ma aru, mis minuga toimub. Minu depressioon algas füüsiliste sümptomite tekkimisega. Algas see ajal, kui mu eelmine abikaasa sai infarkti. Olin tema juures Tartus, kus ta viibis haiglaravil. Päeva veetsin tema juures ja öösel olin hotellis. Samal ajal pendeldasin üle päeva Tartu ja Tallinna vahet, kuna mu laps käis Tallinnas koolis ja terveks nädalaks teda üksi jätta ei pidanud mõeldavaks. Eks selline elu oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt üsna kurnav. Ühel öösel hotellis viibides tabas mind tugev paanikahoog. Oli tunne, et olen ka infarkti saanud. Mul olid tugevad valud rinnus, tunne, et ma ei saa enam hingata. Tahtsin voodist püsti tõusta, jalad ei kuulanud sõna, hakkasin üle keha värisema. Loomulikult kutsusin kiirabi. Kontrolliti, ei olnud mingit infarkti, sain rahusteid ja elasin hommikuni. Rääkisin sellest abikaasa raviarstile, kes tellis vajalikud uuringud – kõik oli korras, mitte mingit märki südamehaiguse kohta. Rahunesin mõneks ajaks.

Aga paanikahood jätkusid. Ikka samamoodi, et süda hakkab pekslema, hingata on raske ja rinnus pigistab. Väga halb oli olla. Ma ei saanud aru, et see on depressioon. Kordasime uuringuid ka minu kardioloogiga. Jälle kõik analüüsid korras.

Tubli kardioloog taipas, et minu haigus on depressioon koos paanikahoogudega ja kirjutas antidepressandid ravimiteks välja. Tõsi, alguses hoidsime ravimite võtmist salajas. 2007. aastal polnud Eesti ühiskond veel valmis selleks, et ka riigikogu liige võib saada depressiooni või läbi põleda.

Ravi edenedes sain enesekindluse tagasi ja ma ei pidanud enam antidepressantide võtmist varjama.

Minu kardioloog aitas esialgu mul ka paanikahoogudega toime tulla ja oli vajadusel telefonikõne kaugusel. Umbes poole aasta pärast hakkasid antidepressandid juba mõjuma ja suutsin ise ära tajuda, millal mul hakkab järjekordne paanikahoog peale tulema ning püüdsin iseendaga hakkama saada. Leidsin oma meetodid. Näiteks autoga sõites hakkasin valjusti kaasa laulma, kui muusikat kuulasin, aga oli ka teistsuguseid võtteid, mida enda jaoks leiutasin ja mis aitasid. Kujutan aga ette, et kel ei ole teadmisi selles valdkonnas, loodabki ainult ravimitele. Kuulasin loomulikult arsti sõna, antidepressante tuleb võtta vähemalt aasta või poolteist. Nii tegingi, kuigi mul olid ammu sümptomid kadunud ja oskasin endaga toime tulla.

Millest see tekkis?

Tõenäoliselt ikkagi pikaajalise stressi tulemusena. Ilmselt aastaid kestnud suur töökoormus, pidev avalikkuse tähelepanu all olemine, ja ka rahulolematus oma perekonnaeluga. Oskamatus oma probleemidest kellegagi rääkida ja neid lahendada. Niimoodi vaikselt lihtsalt pinged kogunesid, mida hoidsin enda sees. Väliselt püüdsin näida tugevana. Polnud ühte konkreetset sündmust, nagu lein või suur traagika, mis oleks selle tekitanud. See oli pikaajaline vaimne väsimine.

Väga suureks abiks oli mulle mu laps, kes käis sel ajal veel põhikoolis. Teadsin, et pean igal hommikul voodist tõusma, lapse kooli saatma. Hirmusid oli mul aga palju.

Märksõnad
Tagasi üles