Eesti lapsed liiguvad vähe – lapsevanema eeskuju on harjumuste kujunemisel oluline

Nutiseadmed võivad hakata nii lapse kui täiskasvanu elu dikteerima. Uuringutes on lapsed öelnud, et vanematega suhtlemine on häiritud, sest lapsevanem on hõivatud telefoniga. Foto: Shutterstock

Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel tehtud uuringus selgus, et Eesti laste liikumisaktiivsus on küll tõusnud, ent vaid ligi pooled õpilased täidavad Maailma terviseorganisatsiooni liikumisaktiivsuse soovitust. «Üheks põhjuseks on kindlasti tehnoloogia areng, mis võimaldab mugavalt lihtsalt istuda ja sõrmega üle ekraani vedada,» nendib uuringu vedaja, TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi teadur Evelin Mäestu.

Mäestu sõnul on erinevad rakendused nii sotsiaalmeedias kui mängude maailmas üles ehitatud selliselt, mis kutsuvad pidevalt kasutama. «Lisaks ei nõua selline tegevus mingisugust pingutust nii füüsiliselt ega sageli ka vaimselt. Samas saab väga lihtsalt rahuldatud laste ja noorte vajadus veeta aega sõpradega ning suhelda. Siiski kui lapsel on koduümbruses sõbrad, kellega aega veeta ning natuke ka keskkonda – mõni mänguväljak, mõni roheala–, siis lapsed tegelikult tahavad ka sõpradega õues aega veeta,» ütleb teadur.

«Ka lapsevanema eeskuju nutiseadme kasutamisel on ülimalt oluline. Uuringutes on lapsed öelnud, et vanematega suhtlemine on häiritud, sest lapsevanem on hõivatud telefoniga. Eks ka see näitab lapsele, et ju nii siis on õige.»

Mäestu lisab, et loomuliku liikumise vähenemisele on kaasa aidanud üldine autostumine ning lapsevanema harjumus või tahe lapsi igale poole viia, selle asemel, et soodustada ühistranspordi kasutamist või jala ning rattaga liikumist.

Võimalikuks kitsaskohaks on ta sõnul ka lapsi ja noori liikuma kutsuva taristu vähesus oma maja vahetus läheduses. «Õnneks on ühe enam näha, et arendatakse just lastele ja noortele mõeldud sportimis- ning aktiivse vaba aja veetmise kohti, näiteks rula- ja rattapargid, erinevad mänguväljakud ja muu selline.»

Ühe probleemkohana võib Mäestu sõnutsi tuua väljalangemist organiseeritud spordist just teismeeas. «Lisaks juba olemasolevatele saavutusspordi rühmadele on oluline pakkuda multispordi treeningrühmasid, mis pakub võimalusi õppida erinevate spordialade oskusi ning veeta aktiivselt vaba aega.» Samuti oleks Mäestu hinnangul oluline mõelda, millised võimalused on noortele loodud, et siseneda organiseeritud sporti näiteks 13-14 aastaselt, kui varem ei ole kehaliselt väga aktiivne olnud.

Kuidas saaks liikumisindu süstida lapsevanem?

Vanema eeskuju on oluline juba varasest lapsepõlvest, nendib Mäestu. «Lapsevanemad peaksid olema koos lapsega aktiivsed, näiteks kasutama koos aktiivset transporti, sõitma rattaga ja käima jala, käima koos mängu- ning spordiväljakutel, harrastama koos erinevaid spordialasid. Ei saa loota, et kui lapsevanem ise on passiivne ning ei liigu üldse, et siis lapsel tekiks liikumisharjumus,» tõdeb teadur. Siinkohal oleks ta sõnul oluline just teadlik linna- ja kogukonnaruumi arendamine liikuma kutsuvaks ja aktiivseks vaba aja veetmiseks, nii noortele iseseisvaks kui ka perega aja veetmiseks.

Liikumise harjumuse tekkele aitab kaasa ka see, kui lapsevanemad toetavad liikumist koolis ning lasteaias. «Vahetunnis jooksmine ja mängimine või õues käimine ei tohiks olla lapsevanema silmis midagi halba, mis ajab higiseks ja teeb riided mustaks,» toonitab Mäestu.

«Kindlasti peavad lapsevanemad pöörama tähelepanu enda ekraaniaja kasutusele. Kui laps või noor näeb, et tema vanem on ka ise pidevalt nutitelefonis, siis miks peaks laps käitama siis teistmoodi.»

Vähese liikumise tagajärjed

Lapseea liikumisel on väga suur mõju tervisele ning seda juba noorukieas, ütleb Mäestu, lisades, et mõju ulatub ka kindlasti täiskasvanuikka. «Selleks, et püsida terve ning ennetada, näiteks südame-veresoonkonna ning ainevahetuse haigusi ja hoida kehakaalu normi piires, on tarvis olla kehaliselt aktiivne. Lisaks on ka laste puhul mitmekülgne liikumine väga tõhus stressi ning depressiooni leevendaja,» selgitab teadur.

Väga oluline roll on lapseeas omandatud liikumisoskustel aktiivsusele hilisemas eas, rõhutab Mäestu. Kui lapsed liiguvad piisavalt ning tegelevad erinevate liikumisviisidega nagu näiteks jooksmine, hüppamine, ronimine, löömine, siis loob see eelduse edasiseks mitmekülgseks arenguks. «Liikumisharjumus kujuneb välja juba lapseeas. Kui aga laps liigub vähe, siis ei arene tal ka erinevad liikumisoskused, mis omakorda loob eelduse, et täiskasvanueas ollakse kehaliselt väheaktiivne, sest paljudel spordialadel tuntakse ennast ebamugavalt ja liigväheste oskustega,» ütleb Mäestu.